öÖsel
Istun lossi tornis (sest hakkasin mõtlema, et tõesti - kohalikud ei ytle 'kindlus' või 'linnus' - ikka LOSS on meil siin Kuressaares), siin on WiFi ja vaade Roomassaarele, Tuulte Roosile, merele, pargile - õhk on minevikst raske ja ometi on nii kerge ja hea olla. Võtsin raamatukogust raamatuid Kuressaare ajaloo kohta - äkki on tulnud meeletu janu kohaliku ajaloo ja hinguse järele. Jõudis põmaki! kohale, et olen põline saarlane (mis tähendab siis minu taustsysteemis seda, et olen ideaalne segu ei-tea-mitmest-rahvusest + muhulasest :D) ja sellest tundest hakkas väga hea. Siin on nii hea, ytlen ma teile, et ei tulegi enam Tartusse tagasi! Haaa! Einoh, nali naljaks, aga mu mandrisõbrad, kes kylla tulid, hakkasid teisel päeval saare-stiilis kildu rebima ja avasid mu silmad selle koha pealt, MIKS see Saare-kant nii ligitõmbav on. No täitsa lõpp! Kyll võttis kaua aega... et leppida aru saada ja endale andeks anda ja - endast aru saada ma elasin siin veel kuus aastat tagasi ...