.

Nyyd on päris hullud lood elu ei väsi yllatamast inimesed ka mitte ja kõik võib olla hoopis vastupidi plaks! hirm on, aga paigalseis olekski ju tagasiminek ma olen patoloogiline või vähemasti krooniline pageja ylepeakaelajataguotsa homme Toilasse sain elu tuumale kyll lähemale aga annaks Jumal et kõik need jupid ja räbalad mis tuuma koorimisest vedelma jäid nyyd õigema paiga pääle asetuvad

VIHM JÄI JÄRELE nagu ikka ... ja jälle yksi jäägitumalt kui enne *** aga sellegi poolest kui leedu tantsud meid kiljuma panid ja rõõmuhoog higina meelekohtadelt alla nõrgus ja mu partner mind enam tantsu vaheaegadel lahti ei lasknud ning mu peopesi sulnimalt silitama hakkas kui juhuslikkusele kohane ei olnud see raasugi hea sest tema ei olnud ju vihm olgugi, et vihmgi ei suuda koguaeg sadada ja olgigi et minu vihm on enamasti koguni närvetav aga see söövitav hape tuleb ju tegelikult minust enesest

Istusime tähtede all, surud kihutasid enesetapjaliku kirega õuekyynla leeki. Yrdiliköör käis ringi, et rõskust eemal hoida. Oli aastapäev. Minust paar aastat noorem poiss katkestas vaikusehetke mõtliku lausega: "Täna sai poolteist aastat sellest, kui oma jalast ilma jäin." Vaikus. Ja ta jutustas. ka sellest, et jalga ei leitudki... et kahju - muidu oleks saanud oma varbaluid kaelas kandma hakata naersime ta sai elu algainest paremini aru, kui keegi teine minuealine, keda kohanud olen kui ta sellest rääkis, hakkasin värisema hommikul tegin raudrohu teed piilusin seejuures vargsi teda tal oli päike silmis

otseyhendus inimestega on teinekord nii visa tulema kui õnnestub enda taagast lahti rabelda rohkem nõuda enesele vaatamata ennast eirata enda väärastunud ideaale eirata ideaale, mis mul olla ei lase ennast ymberluuletada ymberluua alles siis saab elu sõõmude kaupa nautida seda endale kurku tõmbamata *** kui eile teksti toimetama hakkasin, looklesid sõnad mu silme ees lykkasin asise olemise edasi läksin linna uitama muidugi olid seal inimesed leidsin need, keda vaja ja raamatupoe riiulil hakkas silma raamat mille haarasin ja avasin sõnad lainetasid endiselt, aga sain neist nyyd aru need olidki sel hetkel mulle olemas ilus detail, millel polegi tähtsust kuid neil hetkil just sellistel asjadel ongi kaal need ongi rohukõrred, mis hoogu pidurdavad, et selgroog terveks jääks, kui lossivallilt alla libised

Ta oli vihm ja tolle hommiku varavalguses olime puud enne kui reaalsus alata jõudis *** kallas on nihkunud peipsi ägab janus nagu ka emajõgi vees astusime ettevaatlikult kivide-karpide teravikke vältida pyydes ootasime, millal ometi see liivariba tuleb aga kuna tuli keskenduda ja astumistehnikaid järele proovida ei märganudki me liivariba enne, kui see juba möödas oli ja mis pani teda ytlema "ärme enam võõraks jää, Annika" august tähed setumaa seekord ei olnud täiskuud mida siis "syydistada"? ta ongi vihm

Kui me oleksime oma esimese kallima ajal need inimesed, kes viis kallimat hiljem, siis jääkski meile kogemused vaid ühe kallimaga