.

päeval on asfalt juba kevadkuiv ja õhk ei pitsita kopse kinni ja ilus tunne kellegi vastu hakkab syvenema varju vajuma yksindust välja nõiduma aga mitte kõige selle pärast vaid lihtsalt on nii hea aeg minna syydata sigarett uues elus uue inimesena kes on kogu oma ajaloolise koitand koli pidanud kellegi hoovi liipa vajunud kuuri hoiule jätma ...maha jätma... tänu kasvõi siis lennufirma kehtestatud piiritlusele aga ka endasse hiilivale mõistmisele sellest mida tohib kaasa võtta

ta helistas mulle oma synnipäeval, et õnne soovida minu oma puhul "sest sina ju mulle ei oleks helistanud ega mulle õnne soovinud" ja kuna me ei ole kunagi päris täpselt aru saanud sellest kummalisest kaugest lähedusest seestunud sõprusest meie vahel rääkisin talle sama syydimatult ja sihita sellest kuidas ikka veel aeg-ajalt sugeneb mu unne see augustikuu mil otsisime taevast tähti aga syytasime lõkke mil läksime otsima aga leides heitsime kõrvale

kloostri myyride vahel õunapuude all sama moodi nagu hullumaja pargi pärnade all seisab aeg on tegemistest üle ja teispool aja arvamisi

mul oli nii kylm veri tarretus tõredaks elu ehmus hinge kinni oli nii kylm sest teda ei olnud ootus kribas aknaklaasidele jää lilled, mis muidu tänavu tulemata ja siis ta tuli aga mul hakkas veel kylmem