akna taga tuhiseb tervitus saaremaalt, kus praamid täna enam ei käi. jagan läänetuulega oma ammust tunnet, nagu oleks rootsi keel mõne sajandiga teinud kõrge sammu kuhugi ära, ent sellest pudises miskit maha orgudesse, fjordide ja merekallastele, kus neid kaugeid kajasid hoiti mälestuseks ja mäletamiseks. korjasime üles plika ja kuti, moori ja vaari. isegi tinningud jõudsid minuni. on see ime või paratamatus, et mina, kelle pere legendid on võrsunud nii Kotlandist kui Rootsiverest, satun hiilima rahvaluule arhiivi, avama rahvameditsiini kartoteegi, lappama kihelkonna kihelkonnani, et siis vaadata tõtt selle vananorra õhukepõsega (þunnvangi). saaremaal olla mu kaugetel kaimudel tinningud sügelenud, kui ilm pööras, just niisamuti nagu ka norra fjordisoontes viikingivõsudel. nii siin kui seal jooksid lapsed pärast tormi kaldalt põisadru otsima, et juba ammu enne mullikile leiutamist plõksida. keelekäbi ajus kõditab, kui vana tuttav äkki värvi vahetab. tänase päeva kingitus selle ees...
Kommentaarid
ei saagi enam algus alata,
ja kui on tuju vanast õppust võtta,
võib möödunu ka maha salata -
et oleks lihtsam jälle sinna minna,
kus algused on kokku tulnud ja
sind oodates on piduringi võtnud
ning mõtlevad, et nüüd võiks alata!
M. Juga