Kvinnen som kledde seg naken for sin elskede
...
Eile tuli minu juurde M, sakutas mind varukast ja sosistas kõrva midagi taolist:
Kui sa tahad, siis jutustan ma sulle yhe loo... siis sa saaksid rääkida sellest, millest sa ainultainultainult rääkida tahad.
Kui mul õnnestub see kõik samamoodi kirja valada, mille M mulle sõnades silme ette maalis, siis läheb tõesti nii, et saan rääkida justjust sellest.
***
M oli just kolinud uude korterisse, millel oli veranda, kahhelahjud ja nagu selgus - õige huvitav vaade.
Yhel hommikul, kui M ringutades akna taga avanevat maailma uuris, avastas ta, et yle tee olev maja vist midagi kunstikooli laadset olema peab. Sest teisel pool kastanialleed avanes tema aknast vaade valgustatud joonistustundi ja - kellegi joonistusele. Kogu selle ruumi interjöör ja seal viibivate inimeste tegevus viitas, tõesti, jah, sellele, et M oli äsja kohtunud oma kõigi aegade kõige huvitavama naabriga.
M avastas seaduspära joonistustundide ja oma nädalakava vahel. Selgus, et järgmistegi nädalate sama päeva hommikul kogunes see sama seltskond tänava vastaspoolel oma molbertite taha. Esimeste nädalate jooksul M lihtsalt nautis vaadet: ta sai silmadega noore kunstniku käeliigutustele järele tormata, aimata mõne kumeruse, vormi või varju teket. Ta sai justkui esimest korda kunstist aru. Need jooned, mis tema silme all endale paberil teed rajasid, elasid oma elu ja, nagu M-le tundus - enda looja elu.
Oma toa mööbliapigutuse oli M vist juba teisel nädalal ymber korraldanud, ikka selleks, et vaatele pyhendumiseks rohkem ruumi oleks.
Läks mööda paar kuud, paar joonistust oli valmis saanud. Yhel joonistushommikul hilines noor joonistaja, kelle käemiimikat M kuude kaupa nii hoolega jälginud oli. M oli juba tykk aega oma teetassiga aknal kõõlunud, mingi vaikne hirm yha kruvimas, kui noor joonistaja rutu saatel oma kohale ilmus ja hooga midagi uut visandama hakkas. Sel hetkel sai M aru, et ta ei oleks suutnud joontele, kurvidele, varjudele ja värvituse värvidele kaasa elada, ta ei oleks suutnud neid mõista, kui neid oleks loonud keegi teine. Just SEE joonistaja oli M-le omaseks saanud, teda millegagi kõnetanud. Tema oskas avada värava maailma, mille võti on vaid vähestel.
Sellest korrast alates ei jälginud M enam niivõrd paberil looklevaid jooni, vaid hoopis yhe inimese nägu, nina, lõuakaart; yhe tundmatu kuid kuidagi nii omaseks saanu seljakumerusi, käeliigutuste kaari, tema keskendumise krobelist pinda.
Ja äkki ei piisanud M-le enam tavapärasest hommikusest vaatlusrituaalist. M avastas, et tal oli yha rohkem kunstikooli ymbrusesse asja. Kunstinäitused, installatsioonid... väljapanekud, esitlused... igal pool, kust võis leida TEMA hõngu, käis M seda otsimas...
Yhel järjekordsel joonistushommikul oli vastasmaja aken kyll valge, kuid joonistajaid enam ei olnud.
M ei olnud yllatunud, sest nagu luureretked joonistusmaailma talle teada olid andnud, jäi sel nädalal joonistustund ära. Ometigi sai just selles tyhjuses selge kuju yks seni ebamääraselt hiilinud tunne. See joonitus reaalsuseks. M teadis äkki väga selgelt, mida teha.
M otsis märkmiku vahelt välja yhe numbri ja helistas.
Nädal hiljem olid kõik joonistajad taas oma endistel kohtadel. Sel nädalal aga oli vastasmaja aken, millel oli ikka kõõlunud yks neiu, pime.
"Tere hommikust. Täna siis, nagu eelmisel korral lubatud, alustame aktidega. Ja mul on hea meel, et me oleme leidnud omale abilise..."
Kursuse juhendaja rääkis veel midagi, aga võibolla ka mitte. M seda enam ei kuulnud, ta astus ruumi keskele ja nägi silmanurgast vastasmaja akendereas yht pimedat auku. Mõni joonistaja oli söe juba sõrmede vahele haaranud. Aga M seisis endiselt keset ruumi ja vaatas ainiti OMA joonistajat.
Ja ta lasi pehme villase teki otstest lahti...
***
M lõpetaski oma loo nii. Ma kardan ma oleksin kärsitult pärinud, et mis siis ikkagi edasi sai... Õnneks ei lubatud mul seda teha - tuldi ja sakutati varukast - pidin tõlkima minema
Eile tuli minu juurde M, sakutas mind varukast ja sosistas kõrva midagi taolist:
Kui sa tahad, siis jutustan ma sulle yhe loo... siis sa saaksid rääkida sellest, millest sa ainultainultainult rääkida tahad.
Kui mul õnnestub see kõik samamoodi kirja valada, mille M mulle sõnades silme ette maalis, siis läheb tõesti nii, et saan rääkida justjust sellest.
***
M oli just kolinud uude korterisse, millel oli veranda, kahhelahjud ja nagu selgus - õige huvitav vaade.
Yhel hommikul, kui M ringutades akna taga avanevat maailma uuris, avastas ta, et yle tee olev maja vist midagi kunstikooli laadset olema peab. Sest teisel pool kastanialleed avanes tema aknast vaade valgustatud joonistustundi ja - kellegi joonistusele. Kogu selle ruumi interjöör ja seal viibivate inimeste tegevus viitas, tõesti, jah, sellele, et M oli äsja kohtunud oma kõigi aegade kõige huvitavama naabriga.
M avastas seaduspära joonistustundide ja oma nädalakava vahel. Selgus, et järgmistegi nädalate sama päeva hommikul kogunes see sama seltskond tänava vastaspoolel oma molbertite taha. Esimeste nädalate jooksul M lihtsalt nautis vaadet: ta sai silmadega noore kunstniku käeliigutustele järele tormata, aimata mõne kumeruse, vormi või varju teket. Ta sai justkui esimest korda kunstist aru. Need jooned, mis tema silme all endale paberil teed rajasid, elasid oma elu ja, nagu M-le tundus - enda looja elu.
Oma toa mööbliapigutuse oli M vist juba teisel nädalal ymber korraldanud, ikka selleks, et vaatele pyhendumiseks rohkem ruumi oleks.
Läks mööda paar kuud, paar joonistust oli valmis saanud. Yhel joonistushommikul hilines noor joonistaja, kelle käemiimikat M kuude kaupa nii hoolega jälginud oli. M oli juba tykk aega oma teetassiga aknal kõõlunud, mingi vaikne hirm yha kruvimas, kui noor joonistaja rutu saatel oma kohale ilmus ja hooga midagi uut visandama hakkas. Sel hetkel sai M aru, et ta ei oleks suutnud joontele, kurvidele, varjudele ja värvituse värvidele kaasa elada, ta ei oleks suutnud neid mõista, kui neid oleks loonud keegi teine. Just SEE joonistaja oli M-le omaseks saanud, teda millegagi kõnetanud. Tema oskas avada värava maailma, mille võti on vaid vähestel.
Sellest korrast alates ei jälginud M enam niivõrd paberil looklevaid jooni, vaid hoopis yhe inimese nägu, nina, lõuakaart; yhe tundmatu kuid kuidagi nii omaseks saanu seljakumerusi, käeliigutuste kaari, tema keskendumise krobelist pinda.
Ja äkki ei piisanud M-le enam tavapärasest hommikusest vaatlusrituaalist. M avastas, et tal oli yha rohkem kunstikooli ymbrusesse asja. Kunstinäitused, installatsioonid... väljapanekud, esitlused... igal pool, kust võis leida TEMA hõngu, käis M seda otsimas...
Yhel järjekordsel joonistushommikul oli vastasmaja aken kyll valge, kuid joonistajaid enam ei olnud.
M ei olnud yllatunud, sest nagu luureretked joonistusmaailma talle teada olid andnud, jäi sel nädalal joonistustund ära. Ometigi sai just selles tyhjuses selge kuju yks seni ebamääraselt hiilinud tunne. See joonitus reaalsuseks. M teadis äkki väga selgelt, mida teha.
M otsis märkmiku vahelt välja yhe numbri ja helistas.
Nädal hiljem olid kõik joonistajad taas oma endistel kohtadel. Sel nädalal aga oli vastasmaja aken, millel oli ikka kõõlunud yks neiu, pime.
"Tere hommikust. Täna siis, nagu eelmisel korral lubatud, alustame aktidega. Ja mul on hea meel, et me oleme leidnud omale abilise..."
Kursuse juhendaja rääkis veel midagi, aga võibolla ka mitte. M seda enam ei kuulnud, ta astus ruumi keskele ja nägi silmanurgast vastasmaja akendereas yht pimedat auku. Mõni joonistaja oli söe juba sõrmede vahele haaranud. Aga M seisis endiselt keset ruumi ja vaatas ainiti OMA joonistajat.
Ja ta lasi pehme villase teki otstest lahti...
***
M lõpetaski oma loo nii. Ma kardan ma oleksin kärsitult pärinud, et mis siis ikkagi edasi sai... Õnneks ei lubatud mul seda teha - tuldi ja sakutati varukast - pidin tõlkima minema
Kommentaarid
kujutan pilti