öÖsel

Istun lossi tornis (sest hakkasin mõtlema, et tõesti - kohalikud ei ytle 'kindlus' või 'linnus' - ikka LOSS on meil siin Kuressaares), siin on WiFi ja vaade Roomassaarele, Tuulte Roosile, merele, pargile - õhk on minevikst raske ja ometi on nii kerge ja hea olla.
Võtsin raamatukogust raamatuid Kuressaare ajaloo kohta - äkki on tulnud meeletu janu kohaliku ajaloo ja hinguse järele. Jõudis põmaki! kohale, et olen põline saarlane (mis tähendab siis minu taustsysteemis seda, et olen ideaalne segu ei-tea-mitmest-rahvusest + muhulasest :D) ja sellest tundest hakkas väga hea. Siin on nii hea, ytlen ma teile, et ei tulegi enam Tartusse tagasi! Haaa! Einoh, nali naljaks, aga mu mandrisõbrad, kes kylla tulid, hakkasid teisel päeval saare-stiilis kildu rebima ja avasid mu silmad selle koha pealt, MIKS see Saare-kant nii ligitõmbav on. No täitsa lõpp! Kyll võttis kaua aega...
et leppida
aru saada
ja endale andeks anda
ja - endast aru saada

ma elasin siin veel kuus aastat tagasi
aga saare keelt ei oska ma enam ammu

eks see oli see vabanemise hind
ju ma siis muud moodi ei osanud

Oi, vaatan praegu aknast välja -
lennuk maandus Roomassaare lennuväljale
Uus-Roomassaare tänavale pööras valge Žiguli ja lossivallil suudleb yks noorepoolne paar

Kus paremal meres on kividest saar
ja vasakul lahe peal luikedepaar