25:25

Ärkasin hubasesse novembrihallusesse koputuse peale. (nähtamatu) lind mu akna taga.
Tõusin, vaatasin kella -

11:11

Koristasin laua. Nagu vanasti. Isa suur kirjutuslaud, mille mina okupeerisin. Oma raamatute-vihikute-pliiatsitega. See oli lage ja vaba vaid pidupäevade eel
kui tuppa saabus koristusjärgne kargus ja helgus.
Lagedale ja avatud lauale oli mõnus asetada kandikut õuntega. Sinna sai ka kyynla tuua. See syydata.

Nii ka siin. Kuressaare koju ei saa ma enam kunagi fyysiliselt tagasi minna. Seda kohta ei ole enam. Aga kummalisel kombel on mu meloni toa plaan sarnane minu lapsepõlvetoaga. Nagu värvidki. Une ja reaalsuse vahelisel õhkõrnal piirimaal olen korduvalt ärganud Tuulte Roosi helesinisesse tuppa ja olnud segaduses, miks on kapi asemel AHI

Niisiis... koristasin laua

leidsin sellelt yhe peeglikillu
mida ei raatsinud ära visata
panin selle hoopis kindlasse kohta oma sahtlis

syytasin kyynla
koorisin mandariinid
keetsin kohvi
puistasin tassi kaneeli
valasin piima
ja poetasin mett

*

hommikurituaalid tehtud, läksin jalutama
ja leidsin postikastist
kaardi
millele oli joonistatud suur punane lind

ja sellele oli ka midagi kirjutatud
salakeeles

Peeglikillul oligi oma ylesanne!
Nagu norra muinasjuttudes - kõik, mis leiad, hoia alles... ja ta aitab sind kunagi

tänu peeglikillule sain teada, mida kaugel maal olev sõber mulle öelda tahtis.

Kuidas suhtuda peaaegu et armastuskirja
mis on kirjutatud pahupidi tähtedega
võõras keeles

ja valel ajal

?