jalutukäik

"Kas sa oled kuulnud lugu Himaalaja elanikest, kes aitavad alpinistidel asju tassida? Nad on suutelised meile mõeldamatuid koormaid oma õlgadel kandma. Nad upitavad kandami selga ja hakkavad vaikselt sammuma. Iga natukese aja tagant teevad nad aga pausi. Kui "valge" mees neilt kysib, miks nad seda teevad, vastavad nad: "Hinge tuleb järele oodata." Kuidas sulle tundub, kas su hing on sulle juba järele jõudnud? Sa ju alles täna jõudsid Maltalt tagasi."

umbes midagi sellist kysis Anja - võluv poolatar, minu nimekaim, järjekordne haldjasnaine, kes ytles, et oli mind varem näinud

rahvamuusikapäeval

Enne talle vastamist tegin väikese pausi, nagu himaalaja kandjad
nagu vanasõna õpetab
enne minekut oota viiv, pyhitse see, mis olnud, et saaks tulle see, mis tulemas

"Mul on tunne, et mu hing ei käinudki Maltal. Ta jäi Tallinna uduvihma ja koduse novembrihalluse sisse minu keha tagasi ootama. Kui täna hommikul Tallinnas maandusime, leidsid mu silmad yle nädala aja jälle pidepunkti - selles hallis metsaviirus, lageduses, luitunud väljades. Kodu kodu kodu. Mu hing ei käinudki vist, jah, tõesti, Maltal mu kehaga kaasas. See seletab ja iseloomustabki kõike, mis Maltal juhtus, mida kogesin ja mida "nägin"..."

Tormasin läbi halli linna, et kohtuda sõbraga. Läksin meelega jala, et liikumisest tekiks lust ja hoog. Ja et jalad sammuks jälle omamal pinnal. Isegi Tartu maantee autode toss tundus sõbralikum, kui muidu. Jõuluvana, kes Sikupilli prisma peal jalgu kõigutas, ei tundunud pooltki nii groteskne, kui tema ametivennad, kes Valletta kivimyyre pidi yles turnisid...