Bye-bye

Die Welt schaut rauf zu meinem Fenster
Mit müden Augen, ganz staubig und scheu
Ich bin hier oben auf meiner Wolke
Ich seh dich kommen
Aber du gehst vorbei

Doch jetzt tut’s nicht mehr weh
Nee, jetzt tut’s nicht mehr weh
Und alles bleibt stumm
Und kein Sturm kommt auf wenn ich dich seh'

Es ist vorbei, bye-bye Junimond
Es ist vorbei, es ist vorbei, bye-bye

Zweitausend Stunden hab' ich gewartet
Ich hab' sie alle gezählt und verflucht
Ich hab' getrunken, geraucht und gebetet
Hab dich flussauf- und flussabwärts gesucht

Doch jetzt tut’s nicht mehr weh
Jetzt tut’s nicht mehr weh
Und alles bleibt stumm
Und kein Sturm kommt auf wenn ich dich seh'

Es ist vorbei, bye-bye Junimond
Es ist vorbei, es ist vorbei, bye-bye

/Rio Reiser/

***

Olin Tartusse tagasi jõudes
nii uimane ja väsinud kui ei-teagi-millal-varem
räsitud väljaelamata tunnetest ja reaktsioonidest
kõigest sest summutatud aususest
kõigist neist lämmatatud illusioonidest
et mõtlesin oma voodisse tydinult peitu pugeda

aga ei
sain hoopis kirja
ja enne kui väsimus meenuda jõudis

olin juba reakoja platsil
õhus oli tunda lumelubadust
ymber nurga pöörates aimasin oma saksa sõpra ymber teise nurga pööravat

nii uus sõber, et ei tunne tema samme ära
ega tea ka, mis värvi meie läbisaamine on

*

Ma tahtsin rääkida saksa keeles. see võttis mul nähtavasti kolm korda kauem aega, kui emakeel, vaikimine või telepaatia
igatahes
tunnid sulasid kuhugi ajajõkke
ja kui kelnerid juba liiga ilmselt köhatama ja tulesid vilgutama hakkasid
läksime tänavale
imestasin endamisi, et kuidas siis see kohvik juba kell yheksa suletakse
aga esmaspäevast võib ju sedagi uskuda

oma vestluskaaslasest lummatuna ei märganud ma ka raekoja kella
kyll aga märkasin oma tyhja kõhtu ja imestasin, et kuidas kyll nii ruttu...

kui kunagi z. uksest sisse astusime, riivasin pilguga kella ja mõtlesin, et kas tõesti juba kymme!
nojah... järgmine hämming oli, et kell kymme esmaspäeva õhtul z. puupysti täis oli. ei olnud seal yhtegi minu tuttavat, kyll aga sai mu saksa sõber tere-naeratuste ja -patsutuste allergia juba peale kuute minutit, kuivõrd - hõissa! välistudengite jõulueelsed hyvastijätud... non-stop. yhe järjekordse tervituspatsutuse ajal (mis ju mind ei puudutanud) vaatasin igavust teeseldes nii-muuseas kella. Ja pidin toolilt maha kukkuma. Mu lyhinägelikkus + ei-mul-ei-ole-prille-vaja andis z.-sse saabudes osuteid vaadates tulemuse 2 pärast kymme, mis selgesilmsemate vaatlejate jaoks hoopis 10 pärast kaksteist olnuks...
Me olime yhe kohvitassi taga neli tundi jutustanud! Ah sellepärast oli see kohv nii kylm...
Ah sellest see... kõik...

Aga millest see lumi? mingi hetk hakkasid kõik z.-sse sisenejad sätendama nii lumehelvestest kui rõõmust nende yle.

seisime linnamyyril ja pyydsime ninaga lumehelbeid tabada. ja muudkui naeratasime oma sõnatut sympaatiat kuni põsed krampi tõmbusid.

Kunagi jõudsin koju
kes enam teab, mis see kell selleks ajaks olla võis
enam ei julgenud vaadata ka

astun oma tuppa, sulen ukse
heidan pilgu peeglisse
ja sekundi sajandiku vältel ei suuda mõista, kuidas kuulsa norra kunstniku "Karje" minu uksele sattunud oli. Aga ei - see olin ju siiski vaid mina. Kiljuv mina!
Väike läbimõtlemata detail daami aksessuaarides võib viia vääramatu katastroofini - jaaaaa... veekindlusetu ripsmevõõp + sulalumi = PANDAsilmad. Hahaaaa!

Ah sellest siis mu vestluskaaslase kihistav naer ja lustakad pilgud

Wie auch immer -
besser als nimmer