Garais dancis

Jõulude ajal peab igaüks jagama teisega oma rõõme ja oskusi: see, kes on juba laulnud, mänginud, salmi lugenud, näidelnud või tantsinud - teinud kõik, mida ta iganes suudab, saab õiguse valida järgmist ohvrit.
"I have a worthy call," ütleb ta, nimetades mõne juuresolija nime. Sellele ülekutsele ei tohi keegi vastu puigelda. On ju püha - kõige vägevam püha -, Pööripäev. Nädalaks ajaks jääb kõik seisma: töö kauplused, post. Kõik on suletud, kõik on unustatud. Slainte! Terviseks! Iirlased viskuvad pidustustesse nagu ujujad merre. Slainte gefoil! Pikka iga! Külastatakse kõiki sugulasi ja sõpru, lüüakse kõigiga kokku. Käib üks suur jaanipäev. Kõrtsid on kogu aeg rahvast tulvil. Pärin lähemalt jaanpäeva ja jaanipeo kohta. Keegi ei saa aru: meie peame suvi läbi jaanipidu! Sõbrad kohtuvad väljasõitudel rohelisse, kohtuvad maal ja mere ääres, iga õhtu kutsub keegi enda juurde külla - kes siis veel mõtleb magamaminekule! Ega see kerge ole - jõulud kestavad ainult ühe nädala, suvi kolm kuud...

"Aga uusaasta? Kas te seda ei peagi?"
"Kui jõuame, siis peame. Kunas see õieti oligi? Proosit! Pikka iga!"

Astrid Ivask
Jaanipäev Iirimaal
läti keelest tõlkinud Ita Saks