.

Kolisin oma toast välja köögist läbi naabripoisi äraolekul tema tuppa eluvaimu tekitama või pigem - sellest osa saama sest kevad on tema toas meie tänav voolab juba linnulaulude ja vete vulinal akna tagant mööda minu tuba on aga endiselt nagu merepõhi õhkab kargust ja sinist ja ta hakkab kajama, kui ma ta koristan ja kui ma päiksepoolsesse tuppa kolin tema omaette jätan jah, ta hakkab kuidagi tyhjalt kajama aga ka - lõhnama minu moodi nagu ka naabripoisi tuba lõhnab naabripoisi moodi just siis, kui teda seal toas ei ole * lõhn... ta on mulle alati huvitav olnud aga tema lõhn ei ole mulle kunagi meeldinud pyydsin seda siis komponentideks lahti mõtestada et jälile saada, mis mulle selle juures ei meeldi nii hakkasin tema lõhna igal pool tundma justkui oleksin seda analyysida pyydes selle yle võtnud eile kysis ta keset öist melu minult äkki: Oled sa tähele pannud, et meil on samasugune lõhn? Jah , pidin vastama * ah siis sellepärast...

p suudab maalida valgust ja suuri saladusi istusin ta hämarduvas ateljees ja tahtsin talle öelda, kui väga ta maalid mulle... aga ... sõnu ei olnud enam pyydsin paar korda yha uusi algusfraase valides rääkima, kirjeldama hakata aga ikka ja jälle jäin ta töödega tõtt vaatama ja viimaks mõistsin et selles nende mõju peegeldubki -nad kannavad endas mõtisklust et iga liiga täpne pintslijoon iga liiga detailne kirjeldus lõikab kriips-kriipsult sõna-sõnalt täht-tähelt tõde väiksemaks vähem-võimalikuks vaatasin tõtt tema maalitud piirjoonetute nägudega. Ta oli suutnud maalida näod, mis rääkisid tõtt . ja just parajal määral. need maalid kandsid sõnumit: iga lisatud sõna amputeerib tyki universaalsest tõest kuss! kui tihti kahetsen öeldut... väljayteldes ja nii postuleerides sõnu mis nõnda justkui välistaks kõik lausumata jäänu mõelda vaid teenin oma igapäevast leiba sõnade leidmise, ritta seadmisega olen sõnade koreograaf sõnade, keele valdamine ei ole mitte oskus või teadus vaid omaette tea...