Pool tinarasket kuud - teine pool läinud kaduma

Pugesin voodisse enda kohta ootamatult varasel õhtutunnil, sest olin väga väsinud. ja tyhi.
nii tyhi, et isegi und ei tulnud. ja siis see algas. kõhuvalu. jälle see kummaline kõhuvalu, mis tuleb alati just siis
kui
kui
ui

vähkren ja niutsun valu käes ja pomisen ainult ma ei taha oksendada ma ei taha oksendada ma ei taha oksendada

ja vajun poolunne
olen äkki yhes heledas toas kuressaare mereäärses linnajaos
tuppa tuhiseb yleni musta riietatud neiu
pikkade tumedate juuste lehvides hakkab ta toas askeldama
minu juuresolekut ilmselgelt loomulikuks pidades

äkki peatub ta tegevus sama sujuvalt nagu on tema juures sujuv yldse kõik

ta vaatab mulle silma ja ma tunnen
et tema ongi mu kõhuvalu
paari hetkega selgitab ta mulle seda, mida niigi aiman
et ta tuleb mu juurde alati just siis, kui mul on vaja abi
et oma mõttemülkast välja saada

alati, kui ma oma vaimu piinan
tuleb tema ja aitab mu sellest välja
juhtides mu tähelepanu kõrvale kõikehaarava
füüsilise ebameeldivustunde, valuga

kaitseingel ex machina

*

seda teada andnud, astub ta minu juurde
suudleb mind põsele
ytleb, et nyyd võin ma minna - sa ei vaja mind enam
ja lahkub

võpatan unest yles
olen oma pimedas toas
tartu jõeäärses linnaosas
ja tunnen, kuidas kõhuvalu minust välja imbub

ma ei vaja seda enam

*