RING LIIKU MINE

Olen ammu oodanud aega, et minna
et jõuda sinna
kohale
edasi edasi
ja nyyd kui on aeg kokku koguda oma maise varanduse riismed
olen jõuetu
sest kui hakkan riiulitelt haarama esemeid
kukub nende tagant mulle kaela kõik olnu, see tolmjas kaduvik
mälestused
ebamaisus kogu oma kirkas kurbduses

hetked, millele ei jõua praegu hetke pyhendada
paiskuvad yhekorraga oma osa nõudes raamatute, plaatide, piltide seest välja

ja lihtsalt uhuvad minust yle
nagu see laine saare põhjapoolses lahes
mis surus hinge kinni
samal ajal kui tema
- keelatud kosilane
vaatas kaldalt
ja peitis oimukohtade alla
selle pildi minust
hästi sygavale
nii et see oleks saladus ka meie endi ees

ja kui vaarun kaldale
olen oimetu kargusest
hoolimise hellusest
tahtmise kalkusest
ei vaata talle otsa
minu silmasygavus ei ole liivi pruut, keda saarlane röövida võiks

ei lase
ja laine ei kyyni enam hinge matma
rinnakorvi peenet pitsi pitsitama

*
kuni annan talle ise
kuldse noa
*

istun oma elu laoruumis ja tihun nutta
mittu tihu
selle karjuva kassi
kihava köögi
selle kaarakna pärast

kõikide nende kordade pärast, kui mu uks maha löödi
ja piduööst toibudes see yheskoos jälle kokku löödi
löökide pärast
selle pärast, et kõik on olnud nii ehe
ja ilus
ja et õnnestuski elada, nagu muinasjutus
just siin, just endana, või peaaegu vähemasti

ja selle pärast
et on nii hea
edasi liikuda
et mitte kunagi päriselt
kohale jõuda

***