Žoluška

ta kiirustas rahulikult mööda kaardtreppi yles, ikka kaks astet korraga
kui ta meist oma väärikal tõttel mööda tuhises, jõudsin tähele panna vaid ta õlajoont ja juustesse seotud kaelarätti

hiljem
kui ta loengut pidas, vahtisin ainiti, kui ilus ta oli
ja kui vähe ta seda ise mainis

*
mulle tuli meelde suvi kristiansandis
kus tekkis kummaline teelaudkond
mina, neiu moskvast, neiu peterburist

me jagasime koduigatsust ja
saime kõik muudki igatsused räägitud - norra-vene segakeeles
igal pärastlõunal lõikas katja sidruni kymneks viiluks, vajutas yhe kodust kaasa võetud kahekymnest aljonka s'okolaadist parajateks tykikesteks, kurnas tee

ja oli muinasjutuline
oma pika tumeda patsi ja läikivate silmadega
kui ta rääkis kodust, tekkisid põskedele punased laigud ja hääl hakkas värisema
aga ta oli väärikas
kui ta kirjeldas oma talvist elu moskvas
klaveritundide, prantsuse keele ja klassikalise tantsuga
tõmbasin suurest ahhetamisest tee alati kurku -

niiet nad on ikkagi alles

printsessid!

margariitad ja aleksandrad
nad on yle elanud kõik need kommunaalkorterid
vaimulõmastamised ja näljahädad

nad mängivad endiselt klaverit, räägivad prantsuse keeles
soevad oma pikki juukseid neid õlale toetades
on siirad
galantsed
vaoshoitud
sirged
ja vabad
ja vaatavad ikka kuhugi silmapiiri taha

*
istun niisiis nyyd, viis aastat hiljem loengus
vaatan aleksandrat ja pyyan meelde jätta
ära tabada
sõrmede voolu, silmade selgust
seda yhte tilka sinist verd

ja yha tihedamalt võtavad seepeale minu selja taha ritta
määgivad lambad, ammuvad lehmad ja nõretavad sookraavid

häbeneda ei ole midagi
ometi on kummaline, kui segiläbi me kõik nyyd elame
printsessid, haldjad ja
inimesed