Kohtasin eile haldjat, kes ytles, et nad elavadki veel vaid Tartus ja Islandil

karge tuul pressib end aknapragudest sisse, paitab hellalt yle liilia ja kaktuse
võrdselt, eelistamata lehti okastele või teistpidi
eristamata

liuglen suvest sygisesse
eelistamata
kuid eristades
karges õhus on kõige parem
siis hakkab minu sees hingama

siis näen puid ja lehti
ja kassi, kes muidu nii kauge
ja väärtusi, mis enam ei kehti,
siis oskan olla rahus ja rauge

ja andeks anda ilmale ja endale kõige selle eest
kes olen või mitte

just nii leiab tee mu juurde kõik, mida kutsun
sest sõnum on viimaks selge

vaba ängi pakitsevast palavikust

*