unepune

suur hall laskus yle laugude

tahaks suurt sinet enda ymber
öelda kkkkrrrrkiiiiks delfiinile
sahistada vett, et raid teaks eemalduda
paitada kõvapehmeid rihve

aga kopsud ei usalda akvalangi
mõistus ei usu unustust
usk ei tunnista õnne

raha peale ei saa loota

tõmban kyyru sygavamale selga
ja halluse silmele hästi ligi

unustan unistused
olen oma synguses sygav
igastahes!
ja põhjalik

kuni jõuan tiigini
kus partki on põhjas
tagumik hulbib pinnal, uimjalad laperdavad
on sealjuures nii filigraanne - suvalisuse sulnisus
supsab taas pinnale, mälub midagi
siis
jookseb mööda taks
sibab, ise ligunenud, maadligi
vaatab nii sihikindlalt ettepoole

et saan sest olemise talutavast kergusest osa
mu mõtted mõttetuvad
vabanen oma keha loidusest
oma vaimu vaesusest

olen kes tahes
okeanoloog kes kohtub esmakordselt kuukalaga

Lucy Sweetwaterist kes on magnooliate vahel saanud
oma esimese orgasmi
in the sky with diamonds

vana naine, kes koogi ja kardemoni lõhnase korteri koridori
peegli ees veel siidpluusi kohendada jõuab, enne kui heliseb kell
ja kolm kooliõde sisse astuvad

olen väike tydruk, kes on saanud synnipäevaks kummist-näoga-jänese ja teab, et suuremat õnne ei saagi enam olla

olen iluvõimleja kes teab, mis on täielik koostöö oma kehaga

olen muusik, kes ei valeta

olen lillekasvataja, kes on jalalt lõiganud oma viimase päevalille, päästes ta kylma eest

olen kass päikeselaigus

olen mineja, kes teab, et on aeg ja
naeratab

olen keegi kerge
ylailma kuressaare kerjus

peaasi et keegi kes
hetkes
iial ei unusta
kuis kõik on siin ja praegu
olemas
tulemas
võimalik
ilma- ja jumalik