.

ta ei hoiatanud oma tulekust ette telefoni saabus julma rõõmuhelinaga sõnum mis jättis justkui minu valida, kas kohtuda või mitte justkui mul oleks valikut mul minuna olime olnud nii ausad kui salaoaaside ja -allikatega inimeste puhul yldse võimalik meile on kindlasti valetatud, tundsime seepärast meie keel oli yhine salatsunfti viiped kood astumaks yle reaalhalli läve meie keele kõnelejad on igavesed otsijad köietantsijad kes vabisevad yhest äärest teise õrnad lilled kes on armunud räsivasse tormi väärloomud, kelle ainuke lohutus on lootus, et joonistavad uusi piire iseenda ja maailma varju ymber et tulevastel oleks rohkem teid valikuid võimalusi mille ohtruse pärast omakorda hulluda

ka liblika tiivalöök võib tekitada marutuule-räsija teisel pool ilma või hoopis leevendaja leitsakusse läbi unehommiku kuulen maast-piitsutama-mahitatud teleka taustast et pildistati liblikate tiibu värvilisi või juba koltundpitsilisi vurajate klaasidelt klaasidele kinni pyytud kogemata marutuul jääb neist nyyd tekkimata pärispuhang paisumata tuulekene tuikumata (kas nyyd võiks olla hetk, mil teha väike paus ja jätkata rahvaluulega kunagises tulevikus)

See maal on mu toas olnud juba mõnda aega ta on ikka tundunud mulle täiuslik kujutus kiindumuskire manifest sellest kuidas keset vaikpimedust on valguslaik selle kaisus armastajad oma tundes surelikud inimloomad oma pyhendumuses pyhad kuid iial varem ei ole ma tähele pannud et otse selle helgi keskmes otse armastajate sydames on yks tume laik must auk sellel maalil juba alati olemas olnud nyyd äkki on see hakanud ymbritsevat valgust endasse imama nyyd äkki igivaritsev syngus * ma ei suuda kedagi kinni hoida sest yritan neid kinni hoida

mind jäätakse sinna ruumi omapäi et mul oleks mahti rahulikult mõelda vaadata uurida otsustada nii kui olen yksi jäänud hakkan nutma sest mul tuleb valida selle vahel, mis mulle hea on ja selle vahel, mis mind liigutab yks aitaks mind teist saaksin hoopis mina aidata või nii ma selle hetke illusoorses lõplikkuses arvan kõik nad olid rõõmsad ja uudishimulikud, kui neid mulle tutvustati eriti see yks, kes pistis käpa puuri varbade vahelt välja ja haaras mind mantlist vaatas mulle selge pilguga otsa sest/ja oligi ju selge, et just tema ma endaga kaasa võtan niisiis vaatasin juba vabama pilguga ringi ja märkasin teda, kes kurvalt enda ette vahtis ja puuri taganurgas oli kui puuriuks avanes hyppas ta sama lihtsalt ja hapralt välja nagu oli olnud paigal kui tema selga silitasin, jäid sõrmed kohati selgroolylide vahele pidama keegi ei teadnud, miks ta yha kõhnemaks jääb kurvastusest ehk, arvati tal oli hea meel, et teda paitasin ta ulatas oma kondist selga ja luidraid puusi mulle lähemale jus...