triibuline lootus

mind jäätakse sinna ruumi omapäi
et mul oleks mahti rahulikult mõelda vaadata uurida
otsustada

nii kui olen yksi jäänud hakkan nutma
sest mul tuleb valida selle vahel, mis mulle hea on
ja selle vahel, mis mind liigutab
yks aitaks mind
teist saaksin hoopis mina aidata

või nii ma selle hetke illusoorses lõplikkuses arvan


kõik nad olid rõõmsad ja uudishimulikud, kui neid mulle tutvustati
eriti see yks, kes pistis käpa puuri varbade vahelt välja ja haaras mind mantlist
vaatas mulle selge pilguga otsa
sest/ja oligi ju selge, et just tema ma endaga kaasa võtan

niisiis vaatasin juba vabama pilguga ringi
ja märkasin teda, kes kurvalt enda ette vahtis ja puuri taganurgas

oli

kui puuriuks avanes
hyppas ta sama lihtsalt ja hapralt välja nagu oli olnud paigal
kui tema selga silitasin, jäid sõrmed kohati selgroolylide vahele pidama
keegi ei teadnud, miks ta yha kõhnemaks jääb
kurvastusest ehk, arvati

tal oli hea meel, et teda paitasin
ta ulatas oma kondist selga ja luidraid puusi mulle lähemale
justkui
õrnusest viimast võttes

järgmisel hommikul läksime Triibule järgi
ta tundis meid juba ukselt ära ja ulatas tervituseks käppa
Rebeka puur oli aga tyhi
tema, kelle pärast olin nutnud
kadumine oli kurjakuulutava kloorihaisuga ylepyhitud

tal oli hommikul kurgust pahaloom kasvaja avastatud

ma ei olekski teda enam aidata saanud
nii palju paisid poleks maailmal enam jätkunud
et teda tagasi tuua

kui jaburalt lihtne ja habras
elu