.

kunagi toila rannas jalutades kohtusin esimest korda elus p2ris hylgega ta oli juba ysna kaua surnud olnud eile kohtusin esimest korda elus p2ris delfiiniga ta oli veel kauem surnud olnud ma kilkan nagu v2ike laps r66must selle yle et siin saab hommikul paljajalu sidruniipuu juurde joosta et ise endale tee sisse v2rske sidrun valida ja et laual on oma aja mandariinid m6elda vaid m2rkan siin meie maa ja meie suve vaikset ilu siinse kiiskava p2ikese all on valgus nii agressiivne v6ibolla on seep2rast inimeste ilumeel t6nts niiet haudadele pannakse yha kiiskavamaid plastikneoonlilli huultele t6mmatakse yha paksem kiht punast vaapa juustesse krutitakse yha enam helkivaid lokke olen ehk ise pealetykkivast valgusest pimestatud kuid siiski saan just siin selgelt aru et juunikuised hommikud laanetalus kastese rohu, pannkoookide, koorese piima ja maja taga mesilas askeldava habemikuga on n2htavasti k6ige ilusam asi, mida suudan endale ette kujutada

t2pit2hti siin ei ole t2hti taevas aga kyll suur vanker ripub k6rgel pea kohal ja 2hvardab alla kukkuda siinne laine ei lase enam lahti, kui korra juba temasse takerdud portugali noored ei seksi kunagi voodis vaid autos v6i p66sas sest seksida ju tuleb aga kodus seda teha ei saa, sest seal on peaaegu k6igil emme ja issi v2ljakolimise peale m6eldakse t6sisemalt alles siis, kui pulmad ukse ees sest kaua sa seda autoistet nyhkida j6uad vot siuke sissekanne tuli

hommikune päike meelitab vammuse mütsi ja salli koju unuma ja teeb mu nii öisele kylmale kergeks saagiks ja rongi peale torman alati poolvastumeelselt sest vein jäi jälle joomata tantsud tantsimata kömbin üksi läbi öiste äärelinna tänavate sest rong oli küll veel, viimane, aga bussid siin enam ei käi kylm sölmib sörmed ümber köri veel viimase kriiksatusega huikan öös patrich wolfile kaasa ja mötlen, kui geniaalne on ikka z. sest kell neli hommikul tundub just paras aeg rahulolevana koju lonkimiseks igatahes mitte kell 1 ja igatahes mitte pärast seda, kui T. oli kogemata kellegi jalgratta luku läbi saaginud ja ratta varastanud pärast seda, kui juhuslikult treffasime M.-i tartu kunstikooli aegse tuttava peale lissaboni poiss hamburgi tänavakohviku ees suitsetamas ja püüdsime pärast tema pakutud pläru kuidagi rattateel püsida pärast seda kui olime leitud ümbrikuga järgi jooksnud möödujale kes oli kogemata oma tähtsa kirja kaotanud ja teada saanud, et olime ta nii suurest jamast päästnud p...

Jälle söitsin oma öigest rongipeatusest mööda sest vahtisin kohtlase naeratuse saatel pilvi ja ilusat klaasangaari mis scheiße! küll, oligi ju tegelikult juba minu peatus aga nohh - nii ongi jälle pöhjust söita peatuse vörra edasi teha jälle asja mangoleti juurde ja ajada juttu oma lemmiktürklasega kes ei ole türklane vaid on üks toredamaid uusi söpru siin hea inimene lihtsalt me punastame mölemad, kui ma jälle selle leti äärde ilmun sest üks on ju ikkagi poiss ja teine tüdruk ma kartsin juba, et sa ei tulegi enam - terve päeva juba ootasin ütleb ta ja räägib veel ühe loo elust enesest jättes välja igavuse, absurdsuse ja halvad ilmad ja ta nimi meenutab eestikeelsele minule kummalist segu murakatest ja kuradist

olemise talumatu kergus olematuse rusuv raskus traagiline kui hästi oskan traagikat romantiseerida traagilisem veel et olen ise ainuke kes selle vajalikkusesse uskuma ei jää

läksin postkontorisse oli vaja saata pisipakki lihtne eksole thää, no ma ka mötlesin üks ülilahke ja abivalmis postkontori noormees, nagu teenindav personal siinpool sood olema kipub, seletas mulle köik ilusti ära ja röömustas mind teatega, et paki saatmine on suhteliselt odav AGA kahjuks on neil parasjagu mulle vajalikud mulliümbrikud otsas on ainult need eeeriti suured - mingu ma ja vaadaku sealt riiulist, kas leian midagi sobivat ma ei saanud ühtäkki üldse aru, et mismöttes "sealt riiulist" - siin on ju ainult need kümnekaupa pakid, mina vajan aga vaid ühte pomisesin midagi, et mismöttes nagu noormees aga viitas ikka riiuli poole, et vaadaku ma hoolikamalt kummardusin siis alumise riiuli juurde uurima ja äkki pömaki! lendas seesama hiigelümbrik mulle vastu pead suunaga kuskilt kassa poolt... kuskilt körgemalt, kaarega ee - ülemistel riiulitel olid vaid kustukummid ja pliiatsid teisi kliente postkontoris ei olnud hakkan kahtlustama, et selle naeratava abivalmiduse taga peit...

Kunagi seitsme maa ja mere taga kirju ajamere taga aasta siis oli 1998 ja meie lend tegi kabareed, juhtus järgmine intsident: mul oli 27 sekundit aega, et kahe tantsunumbri vahel vahetada sukapüksid ja trikoo ning paigaldada saba ja sarved. njaa... oli jaanuar ja suures riietumistuhinas, ühel jalal sukka varba otsa tirides, nöjatusin lavataguses riietumisuberikus kuhugi... siis juhtus midagi igatahes olin lumehanges pikali, jalg ikka veel kurgu all köveras, sukk varba otsas tilpnemas minu ehmatushüüu peale tormasid teised kulisside tagused vaatama, mis ometi nüüd lahti on ja juba eemalt hüüab mu klassivend- "Ega ometi mitte jälle Annika" hmm, nojaa, aasta varem olin tema nina all klassiekskursiooni eel oma kotti pakiruumi visates nii önnetult tasakaalu kaotanud, et vajusin istuli porilompi tee kuressaarest viljandini möödus pölvede peal kööludes tagumikku kuivatades kui nüüd järele möelda, siis minuga vist töesti juhtub * kui talvel oma jah söna andsin kui tehti ettepanek töl...