minu lend on tyhine
neli päeva olen hinges juba olnud teispool
läänemerd idamerd
märkangi, et ei otsi enam midagi uut siit
tahan vaid Embachi äärsesse parajalt suurde linna
nii oli tänane nöök-löök, et lend hamburg-tallinn
tyhistati
väga kurvastav
syda tegi paar kiiret lööki väljaspool rööpaid ja voolusängi
enne kui kirja edasi lugesin ja avastasin,
et asenduslend on ikkagi ka
ja et koju ma idee poolest jöuan, samal päeval isegi
kuid juba see, et midagi üldse veel mu öndsat kodukotuse kihelust
kriipima tuli, oli piisav, et hingerahu ypris pahupidi loksutada
mis omakorda viitas minu hingerahu kui sellise olematusele ehk 6hk6rnusele
ehk
mis tekitas omakorda uusi murelikke m6lgutusi
nii istusin ypris mossilt alsteri kaldal ja vahtisin partidega t6tt
kaua aega
siis vötsin ennast kokku ja lohistasin end kirjandusmaja suunas, kus mul ju eelviimane praktikumi päev olema pidi
*
luigelahe sillal tulevad mulle vastu kaks tytarlast
niigi uitvel olles uitasin m6tteis edasi
ja kohtusin järgmise m6ttekäiguga:
"Ohh! Kyll on ikka palju ilusaid inimesi! Ja kyll on ikka palju ilusaid tydrukuid!... hmmm... aga kui maailmas on olemas nii palju ilusaid tydrukuid, siis miks peaks mina talle kuidagi erilisem näima kui need keegid teised? Miks peaks ta just minu vastu huvi tundma??! Ja nönda muudkui edasi. Kuni m6ttel6ng takerdus konksu taha: "Aga miks ka mitte? kui mina olen üks paljudest, siis idee poolest olen ka kvalitatiivselt samas massis. ei parem ega halvem. niisiis... töenäosus, et..."
ja ma olekski nii heietama jäänud, kui ma poleks märganud seda imetoredat koerapoega. haarasin päikesekaitsed ninalt ja jäin keset pargiteed seisma ja teda, ürgnaiselik-hell naeratus näol, vahtima. siis märkasin silmanurgast ratastooliga meest lähenevat ning tahtsin talle tee vabastada. ma ei jöudnud seda aga teha, sest mind naelutas paigale mulle suunatud laviin-pöördumine: "kui vana te olete, kui ma küsida tohin," ilmus äkki ratastooli varjust välja sihvakas, pintsak-lipsustatud härrasmees.
"miks teil on vaja seda teada?"
"vaadake, teil on täiesti hämmastav silmavaade. teie pilk t6mbab mehi ligi nagu mesi karusid. mina olen hassam, lubage tutvustada, ja mul oleks äärmine au viibida teiega koos täna 6htul hiina restoranis."
meister ja margariita? patriarhi tiigid? was, wenn ich bitten darf?
p6him6tteliselt on ju alati v6imalik, et sellise jutuga tuleb sinu juurde maailma viimane siiras inimene
seega ei riski ma sellises olukorras kunagi rämeda s6imuga pärast esimest lausevada
pyyan enne hankida lisainfot
tegelikult aga olin ma seegi kord liiga jahmunud
samas olukorra klisheelikkusest solvunud
samas jällegi k6rvustt6stetud
jnejnejne
mees ratastoolis oli ilmselgelt sama jahmunud kui mina
ja ka sama amyseeritud
kuid minagi ei jäänud vööramaisele s6nameistrile alla
sest - ma ei pidanud ju valetama!
see andis mulle piisavalt aega leida p6iktänavaid ja nurgataguseid faktide varjamiseks, pealetykkivate ettepanekute pareerimiseks nii, et säiliks mingigi eneseväärikus ehk siis - et ma ei vajuks k6rvuni meelituste sohu ega sulaks selleks samuseks meeks, millest enne juba juttu oli:
"oi, ma tänan väga lahke kutse eest, kuid kahjuks tulingi siia vaid päevaks - pean varsti taas lahkuma" "jah, tegelikult ma ootan kyll kedagi (noh, sest ma ootan ju alati midagi, kedagi v6i lihtsalt maailmaimet (ja ega see siis tulemata jää))"
Igatahes tänasin teda käte vehkimise saatel komplimendi eest, soovisin head öhtut, pöörasin selja ja astusin edasi
ja tänasin möttes seda härra hassamit
(arvestades sealjuures ka vöimalusega, et tegemist EI olnud maailma viimase siira inimesega)
sest - sel hetkel kinkis ta mulle illusiooni
ja täpselt nii palju mul vaja oligi
et jälle hingata saata
läänemerd idamerd
märkangi, et ei otsi enam midagi uut siit
tahan vaid Embachi äärsesse parajalt suurde linna
nii oli tänane nöök-löök, et lend hamburg-tallinn
tyhistati
väga kurvastav
syda tegi paar kiiret lööki väljaspool rööpaid ja voolusängi
enne kui kirja edasi lugesin ja avastasin,
et asenduslend on ikkagi ka
ja et koju ma idee poolest jöuan, samal päeval isegi
kuid juba see, et midagi üldse veel mu öndsat kodukotuse kihelust
kriipima tuli, oli piisav, et hingerahu ypris pahupidi loksutada
mis omakorda viitas minu hingerahu kui sellise olematusele ehk 6hk6rnusele
ehk
mis tekitas omakorda uusi murelikke m6lgutusi
nii istusin ypris mossilt alsteri kaldal ja vahtisin partidega t6tt
kaua aega
siis vötsin ennast kokku ja lohistasin end kirjandusmaja suunas, kus mul ju eelviimane praktikumi päev olema pidi
*
luigelahe sillal tulevad mulle vastu kaks tytarlast
niigi uitvel olles uitasin m6tteis edasi
ja kohtusin järgmise m6ttekäiguga:
"Ohh! Kyll on ikka palju ilusaid inimesi! Ja kyll on ikka palju ilusaid tydrukuid!... hmmm... aga kui maailmas on olemas nii palju ilusaid tydrukuid, siis miks peaks mina talle kuidagi erilisem näima kui need keegid teised? Miks peaks ta just minu vastu huvi tundma??! Ja nönda muudkui edasi. Kuni m6ttel6ng takerdus konksu taha: "Aga miks ka mitte? kui mina olen üks paljudest, siis idee poolest olen ka kvalitatiivselt samas massis. ei parem ega halvem. niisiis... töenäosus, et..."
ja ma olekski nii heietama jäänud, kui ma poleks märganud seda imetoredat koerapoega. haarasin päikesekaitsed ninalt ja jäin keset pargiteed seisma ja teda, ürgnaiselik-hell naeratus näol, vahtima. siis märkasin silmanurgast ratastooliga meest lähenevat ning tahtsin talle tee vabastada. ma ei jöudnud seda aga teha, sest mind naelutas paigale mulle suunatud laviin-pöördumine: "kui vana te olete, kui ma küsida tohin," ilmus äkki ratastooli varjust välja sihvakas, pintsak-lipsustatud härrasmees.
"miks teil on vaja seda teada?"
"vaadake, teil on täiesti hämmastav silmavaade. teie pilk t6mbab mehi ligi nagu mesi karusid. mina olen hassam, lubage tutvustada, ja mul oleks äärmine au viibida teiega koos täna 6htul hiina restoranis."
meister ja margariita? patriarhi tiigid? was, wenn ich bitten darf?
p6him6tteliselt on ju alati v6imalik, et sellise jutuga tuleb sinu juurde maailma viimane siiras inimene
seega ei riski ma sellises olukorras kunagi rämeda s6imuga pärast esimest lausevada
pyyan enne hankida lisainfot
tegelikult aga olin ma seegi kord liiga jahmunud
samas olukorra klisheelikkusest solvunud
samas jällegi k6rvustt6stetud
jnejnejne
mees ratastoolis oli ilmselgelt sama jahmunud kui mina
ja ka sama amyseeritud
kuid minagi ei jäänud vööramaisele s6nameistrile alla
sest - ma ei pidanud ju valetama!
see andis mulle piisavalt aega leida p6iktänavaid ja nurgataguseid faktide varjamiseks, pealetykkivate ettepanekute pareerimiseks nii, et säiliks mingigi eneseväärikus ehk siis - et ma ei vajuks k6rvuni meelituste sohu ega sulaks selleks samuseks meeks, millest enne juba juttu oli:
"oi, ma tänan väga lahke kutse eest, kuid kahjuks tulingi siia vaid päevaks - pean varsti taas lahkuma" "jah, tegelikult ma ootan kyll kedagi (noh, sest ma ootan ju alati midagi, kedagi v6i lihtsalt maailmaimet (ja ega see siis tulemata jää))"
Igatahes tänasin teda käte vehkimise saatel komplimendi eest, soovisin head öhtut, pöörasin selja ja astusin edasi
ja tänasin möttes seda härra hassamit
(arvestades sealjuures ka vöimalusega, et tegemist EI olnud maailma viimase siira inimesega)
sest - sel hetkel kinkis ta mulle illusiooni
ja täpselt nii palju mul vaja oligi
et jälle hingata saata
Kommentaarid
Ma olen alati mõelnud, et kellelgi ju õnnestub (no mis iganes - saada minu soovitud töö, saada kuhugi kooli sisse vms) ja miks ei võiks see mina olla! :)
Muidugi pole igal ajahetkel lihtne nii mõelda, aga mina küll ei näe põhjust, miks sul peaks ükskõik mis vähem õnnestuma kui nimetatud massil.
Aga kui ma jälle Tartusse satun, siis annan teada. Ja muidugi oleks ülimalt kena kui annaksid ka oma siiakanti sattumisest teada. :)