Sa oled puu... ikka veel

terve öö sumpasin emajõe kaldail
otsisin ta uppunud parve
vesikasvudest haaratud hirmkahvatut ihu
hingesthyljatud kehavaret
mille huuled ikka veel õhevil

otsisin ja ahastasin, et olin tal minna lasknud
uhkusest

ärkasin
kyll seekord veel
aga ikka oli ta jõel
ja enam ei jooksnud ma kaldale
talle viipama
andsin talle nõutud vabaduse
ise kaldale ronida
aga tema aga tema
ootas kaldal viipajat
et julgeda vabaduse kiuste
viipele järgneda

*

nii me triivime teineteisest ikka uhkelt mööda
sest meie parved on yhtmoodi vabad

yhildamatud

*

aga
lahkudes jättis ta mu lävele pihlaka
ja tuli meelde, et peale kõiki triivimisi
olime äsja esimest korda
teineteise silmisse
naeratanud