.

su enda kadedus ehitab su ymber myyri mätsib kinni kõik haavad yksikute hoolikalt kogutud aegade arvukate kivide vahel valgus ei pääse sisse ega valu välja immitsema sa mine ja naera ta välja andes saab

jaaniaja igivalu sai kinnitust puuduva tarkuse läbi mis kadus koos hambaga alt paremast nurgast memento mori ytleb immitsev mäda igal minutil ja nii näen puude rohelust viimseid ja justkui esimesi kordi vaatasin seda järve kui viimset korda vaatasin teda kui järve viimset korda kuni järgmise korrani kui uus laine tema tyynest vaikusest uhub mu kaldale

kumb on parem olla illusiooni õnnis vang ja ori või näha illusioon läbi saada vabaks desillusioneerituks teadlikuks ja tuimaks

Vaikus võib olla õigeim hetk kahe inimese vahel kõrgemal keele keerdsõlmist vaikus võib ajada pikkamisi hulluks torgates sisimasse kahtlusorasid neelates endasse kõik peegelduspinnad one by one et sellest sunnitud vaikusest pääseda otsin märki kuni leian juhuslikult selle video milles on see punane sild mida ta vihkab milles on tema ja see hetk, kuidas ta valmistub sillalt alla hyppama kuni ta taustaks sigur rosi leplikkus hyppabki pikad mustad juuksed saavad vesikasvudeks * rääkida oma ligimesega või vaikida aga seljuhul - vaikselt

minu mineviku hallheledas meres on yks myrgitynn (mõne kunagise sõja aegne, nagu ikka) liisunud põhjamutta ning selle roostevaba seina on läbistanud yhe ehmunud ingli eksinud nool nii immitseb sealt surmaeliksiiri kui puhub põhjatuul kui läheb jää kui kevadhoovus kogub jõudu uhtub see must kiiskav ollus mu kaldale ning mässib enda sisse kogu selle hetke päikese aga täna leidsin kaldalt adru seest oma moonderüüst koorunud kiili kelle keha ei olnud veel milleski kindel peale elusolemise enda ta tiivad kompisid uudishimulikult õhku tema olematud sõõrmed ahmisid esimest suvepäikest ta silmad olid sama hallikasrohelised, nagu ta murevõõras kehagi ta peab sukelduma ellu ilma yhegi kysimuse, yhegi selgituseta * ta haardus mu sõrme ymber ja ma olin taas jahmunud sellest kui imeline on loodu