ja roomassaare tänaval oli yhe vana puumaja kylge riputatud loosung - ELU ON SIISKI ILUS)

minu mineviku
hallheledas meres
on yks myrgitynn
(mõne kunagise sõja aegne, nagu ikka)
liisunud põhjamutta

ning selle roostevaba seina
on läbistanud yhe ehmunud ingli
eksinud nool
nii immitseb sealt
surmaeliksiiri

kui puhub põhjatuul
kui läheb jää
kui kevadhoovus kogub jõudu
uhtub see must kiiskav ollus mu kaldale
ning mässib enda sisse kogu
selle hetke
päikese

aga täna leidsin kaldalt adru seest
oma moonderüüst koorunud kiili
kelle keha ei olnud veel milleski kindel
peale elusolemise enda

ta tiivad kompisid uudishimulikult õhku
tema olematud sõõrmed ahmisid esimest suvepäikest
ta silmad olid sama hallikasrohelised, nagu ta murevõõras kehagi
ta peab sukelduma ellu ilma yhegi kysimuse, yhegi selgituseta
*
ta haardus mu sõrme ymber
ja
ma olin taas jahmunud sellest

kui imeline on
loodu