Q

päevapäike puhub halastamatu hoolega elule iga viimse kui tolmukera
kummutiorvis
kisub teravale kõik puukillud kaltsuvaiba laineist

meelitab välja iga kurru mu näol
nii need naerused ajakurrud
kui kõik suudlemata muremõrad

ta ei lase ainsatki tera salapära
ei piiskagi pilkast pimedussära
pitsitama jääda
mu võrgutusohvri tundmeis

peletab sulnudu
seletab lummulma

jään ootama öö vaikvalgust
kuumleiget kuuleevendust

tõelisemat kergust
kergemat tõde
mida ikka edasi
kanda