.

seisan selle sama syviku veerel teadmatusest hoovab magusat värskust selja taga ootab kindel pind mind et ma pöörduks tagasi sööstaks kandvasse kindlusesse millesse salamisi olen algusest peale uuristanud võimalusi ja tagauksi ta haistab mu vajuvat pinda hirmu ilma jääda maha jääda ära jääda alles jääda igavesti sellesse tuima orva tuikama tulega pooleks kui ometi oleks miski mis jääks sydamesyvikus

hetkede kaupa käib õnn väikeste sammude haaval kerib elu pöördeid maha miski pole tõsine kui hoida kõrbekaugusest targuvahet