hüppeballaad

seisan selle sama syviku veerel

teadmatusest hoovab magusat värskust
selja taga ootab kindel pind
mind
et ma pöörduks tagasi
sööstaks kandvasse kindlusesse
millesse salamisi olen
algusest peale
uuristanud võimalusi
ja tagauksi

ta haistab mu vajuvat pinda
hirmu ilma jääda
maha jääda
ära jääda
alles jääda
igavesti
sellesse tuima orva tuikama

tulega pooleks
kui ometi oleks

miski mis jääks
sydamesyvikus