akna taga tuhiseb tervitus saaremaalt, kus praamid täna enam ei käi.
jagan läänetuulega oma ammust tunnet, nagu oleks rootsi keel mõne sajandiga teinud kõrge sammu kuhugi ära, ent sellest pudises miskit maha orgudesse, fjordide ja merekallastele, kus neid kaugeid kajasid hoiti mälestuseks ja mäletamiseks. korjasime üles plika ja kuti, moori ja vaari.
isegi tinningud jõudsid minuni. on see ime või paratamatus, et mina, kelle pere legendid on võrsunud nii Kotlandist kui Rootsiverest, satun hiilima rahvaluule arhiivi, avama rahvameditsiini kartoteegi, lappama kihelkonna kihelkonnani, et siis vaadata tõtt selle vananorra õhukepõsega (þunnvangi).
saaremaal olla mu kaugetel kaimudel tinningud sügelenud, kui ilm pööras, just niisamuti nagu ka norra fjordisoontes viikingivõsudel. nii siin kui seal jooksid lapsed pärast tormi kaldalt põisadru otsima, et juba ammu enne mullikile leiutamist plõksida.
keelekäbi ajus kõditab, kui vana tuttav äkki värvi vahetab.
tänase päeva kingitus selle eest, et tõlkesse süveneda võtsin, on
"perlemor". pärli...ema... midagi nagu kumaks, aga ei kärgata veel päriselt. ja siis löön lahti sõnastiku:
mater perlarum ‘perlenes mor’
tänane pärl, kui saan haigevoodivaikuses teha mõttelist kokkuvõtet olnust ja tulnust,
tundes, et
me oleme
kõik
kokku
köidetud
köietult
Kommentaarid