.

eile nägin oma meest pilgust piisas, et ta ära tunda uurisin jooni ja varje ta näos mõistes, et olin neid ikka otsinud ja leidnud puudu oli alati olnud vaid tervik aga nyyd äkki seisis ta mu ees "traagiliselt hukkunud 1994., 20-aastaselt" seisis pildi all

olgu pyha paul või pyha georg või pyha tõnu igal pool ja igal puhul sattusin selles linnas seiskunud ja kylmunud kellasihverplaatide peale kord Fischmarkti kohal õhus rippuvate raamaturiiulite vahel lõhelõunatades hyybis kellatakt suisa mu silma all nagu hoiatus memento m ka komistasin yha korduva reklaamlause peale mistahes suvalisel plangul mis kui mantra meelitas Glockenspiel see sõna vaid, ei muud. mustal suubuval taustal siin on ajatu olla olin kirjades jõudnud sõnuda nii kordasin täna moosekantide linnast lendudes mantrat et mu seier siiski veel ei seiskuks sest nii palju on veel jõuda olgu aeg teile hea

ikkagi on vähe mõistmist nagu mõistus mõista annab vahin tuhmilt ilma imet aru ei saa tuhastki

seisan selle sama syviku veerel teadmatusest hoovab magusat värskust selja taga ootab kindel pind mind et ma pöörduks tagasi sööstaks kandvasse kindlusesse millesse salamisi olen algusest peale uuristanud võimalusi ja tagauksi ta haistab mu vajuvat pinda hirmu ilma jääda maha jääda ära jääda alles jääda igavesti sellesse tuima orva tuikama tulega pooleks kui ometi oleks miski mis jääks sydamesyvikus

hetkede kaupa käib õnn väikeste sammude haaval kerib elu pöördeid maha miski pole tõsine kui hoida kõrbekaugusest targuvahet

nyyd kui kõik hoolega varjatud asitõendid sinu silme ette paljaks on kistud et saaksid neid uurida leeklambi hävitava vihaga ei ole enam jäänud kiirtki lootust mõista sest faktid ei huvitu ei halasta ei hooli tõest tõendite vale jääb varjatuks valusalt jäise järjepidevusega