.

Aga kui hoopis proovid täna midagi ebatavalist kui teed kasvõi midagi õige pisikest iga päev ebatavalisel moel... laula keset tänavat, päise päeva või pilkase pimeduse ajal - just siis, kui tuju tuleb (või millest me räägime - kui paljudel yldse sellist tuju tuleb? vahel tundub tõesti, et midagi sellist tuleb poolvägisi esile kutsuda... et virgutada vaimu... et sirutada taju...) või kõnni kasvõi kymme meetrit oma igapäevasest kooli-, töö- või poeteest selg ees... või miks mitte – kätel. või jäta yhel päeval yldse poodi minemata või kui koduteel tuleb vastu porilomp... siis... ei pruugi sa ju TEGELIKULT sellest ringiga mööduda... kui näiteks sõita kontoritooliga pimedas hotellikoridoris... ja kui juba eriti toreda hoo sisse saab, võib kiljudagi kui alustada uut tutvust tavapärase Tere, ja mis sinu nimi on... ja mida sa õpid ka? asemel näiteks ettepanekuga Mis sa arvad, kui ei räägikski täna ilmast või sellest, milline muusika meile meeldib. Kui räägiks hoopis armastusest? näiteks kui ni...

Ta kõhnale käsivarrele on tatoveeritud tugeva musta schrift iga ta lemmikpoetessi nimi poetessi käekiri, kes kuuskymmend aastat tagasi endalt elu võttis, on pysivalt tema veenide kohal. ta silmad ei ole yhtemoodi, sest yhega neist juhtus kunagi õnnetus. aga seda ei näe, kui ei tea vaadata tahtsin talle öelda, et minu yks lemmikpoetesse pages tema maale õnnestus veel leida paat ja et tema keeles on poetessi nimi Ime. aga ma ei jõudnud seda teha, sest me hakkasime rääkima surmast me lamasime sel viimasel suveööl z.-i välikohvikus, tugeva vahtra all ja suutsime oma pilgud prozektori valgusvihku eirates tähtedeni viia oleks tahtnud võtta tal käest aga ei võtnud see oleks ehk tolle hetke lähedust pilanudki kuid paar tundi hiljem ei suutnud me kuidagi lahkuda ja mina muudkui rääkisin ja rääkisin sest kui ma oleks vaikinud, oleksin pidanud talle silma vaatama nii nagu tema mulle oleksin pidanud ta pilgule vastama mis oleks tähendanud jah aga ei olnud seepärast ei saanudki otsa vaadata sest ei...

Öösel kuulen läbi veel viimaseid päevi avatud akna, kuidas õunad maha potsatavad. Iga väiksema tuulepuhangu ajel. Olen neid tähele panema hakanud, sest unedega on kummalised lood. Hommikul, kui nad pärast öist etteastet mind jälle omapäi jätavad, olen tykk aega liikumisvõimetu. Mul ei tule pähe yhtki tõsisemat põhjust, miks yles tõusta. Muidugi ma tean, et on veel yks imeilus sygispäev, et väljas on aed ja jõgi ja kõik need toredad inimesed aga jõudu ei ole näen igal ööl unes melodraamasid - mahajätmisi, äraminemisi... käib hullem tunnetemöll, mis mind nähtavasti ysna läbi kurnavad Täna öösel nägin unes, kuidas elektrilöök yhest poisist eluvaimu välja imes. minu silme all, ise olime vööst saati sogases vees. ja kuigi ma ei tunne seda poissi, siis unes oli ta... minu poiss... justkui... ja ta oli kõige parem... nii nagu reaalses elus väga harva sedamoodi selgesti tunnen ja kui ma tema elutut, sinkjat keha oma käte vahel hoidsin, röökisin, et see kõik on nii meeletu, meeletu raiskamine ...

Ahi ahmis terve syletäie puid peaaegu et sama kiirelt kui mina tahvli Kalevi kypsises'okolaadi laupäeval õnnestus tantsuhoos veel sooja saada aga eile õhtul oli sygis jahedaga kyll juba päris siin minu hääl läks kah kuhugi uitama, kuhugi lutsu tänava hoovi ta minust jäi laulude ja tuulte ja kurgede sabas tolknemas teda veel nägin a läinud ta oligi ehk tuleb pyhapäevaks tagasi siis on vaja norra turistidele jälle jutustada, et Oleviste oli keskkajal ikka yle linna, et mitte öelda yle euroopa... yhenduslyli härjapõlvlaste ja mäetrollide vahel seegi varsti hakkab karge ja kuldne pyyan nii palju piparmynti korjata, kui meeles pysib piparmynt ja kargus kuuluvad ikka ju käsikätte käima ja ikka ootamine käib sygisega kaasas minu jaoks selline õhkõrn, niiet ei olegi nagu vaja ÄRA oodata lihtsalt on sygis, see imeilus endiselt lahkumised ja kohtumised ja taaskohtumised saaremaalt tuli eile teade aga hoopis matustest... nii ta on kevaded ja sygised yks ootab algust teine lõppu samale loole ...

Vaikus Imeline

Erlile Tartule Elule Ilule Hetkedele Armastusele