together we cry

Öösel kuulen läbi veel viimaseid päevi avatud akna, kuidas õunad maha potsatavad. Iga väiksema tuulepuhangu ajel. Olen neid tähele panema hakanud, sest unedega on kummalised lood. Hommikul, kui nad pärast öist etteastet mind jälle omapäi jätavad, olen tykk aega liikumisvõimetu. Mul ei tule pähe yhtki tõsisemat põhjust, miks yles tõusta. Muidugi ma tean, et on veel yks imeilus sygispäev, et väljas on aed ja jõgi ja kõik need toredad inimesed
aga jõudu ei ole

näen igal ööl unes melodraamasid - mahajätmisi, äraminemisi... käib hullem tunnetemöll, mis mind nähtavasti ysna läbi kurnavad
Täna öösel nägin unes, kuidas elektrilöök yhest poisist eluvaimu välja imes. minu silme all, ise olime vööst saati sogases vees. ja kuigi ma ei tunne seda poissi, siis unes oli ta... minu poiss... justkui... ja ta oli kõige parem... nii nagu reaalses elus väga harva sedamoodi selgesti tunnen
ja kui ma tema elutut, sinkjat keha oma käte vahel hoidsin, röökisin, et see kõik on nii meeletu, meeletu raiskamine

***

palun ärge mind nalja pärast kyll kunagi omale naiseks paluge
ma võtan sellist asja tõsiselt
tahes-tahtmata

sealt siis need uned

***

ja eilsel krimi elevatsiku kontserdil naeratas mulle kolm mulle tundmatut inimest

kahtlustan, et see võis olla taaskord see alateadlik reaktsioon
sest mina vist kogemata kombel kah naeratasin, kui uitvel pilgul inimesi vahtisin
?
või las jääda see kõik pigem nii mõnusalt seletamatuks