Kati Põõsas

Ta kõhnale käsivarrele on tatoveeritud tugeva musta schriftiga ta lemmikpoetessi nimi
poetessi käekiri, kes kuuskymmend aastat tagasi endalt elu võttis, on pysivalt tema veenide kohal.
ta silmad ei ole yhtemoodi, sest yhega neist juhtus kunagi õnnetus. aga seda ei näe, kui ei tea vaadata
tahtsin talle öelda, et minu yks lemmikpoetesse pages tema maale
õnnestus veel leida paat
ja et tema keeles on poetessi nimi Ime. aga ma ei jõudnud seda teha, sest me hakkasime rääkima surmast
me lamasime sel viimasel suveööl z.-i välikohvikus, tugeva vahtra all ja suutsime oma pilgud prozektori valgusvihku eirates tähtedeni viia
oleks tahtnud võtta tal käest
aga ei võtnud
see oleks ehk tolle hetke lähedust pilanudki

kuid paar tundi hiljem ei suutnud me kuidagi lahkuda
ja mina muudkui rääkisin
ja rääkisin

sest kui ma oleks vaikinud, oleksin pidanud talle silma vaatama
nii nagu tema mulle
oleksin pidanud ta pilgule vastama
mis oleks tähendanud jah
aga ei olnud
seepärast ei saanudki otsa vaadata
sest ei raatsinud olla aus
kõikide nende hetkede lahtumist peljates

ka minnes pidin veel midagi hyydma, kedagi tervitama
(Now you ARE talking about "the weather", Annika), et teadmist natukesekski veel eemale peletada
ja et mitte nii teravalt tunda, kuidas tema mind pilguga saatis
laterna all seistes
vaikides