.

Die Welt schaut rauf zu meinem Fenster Mit müden Augen, ganz staubig und scheu Ich bin hier oben auf meiner Wolke Ich seh dich kommen Aber du gehst vorbei Doch jetzt tut’s nicht mehr weh Nee, jetzt tut’s nicht mehr weh Und alles bleibt stumm Und kein Sturm kommt auf wenn ich dich seh' Es ist vorbei, bye-bye Junimond Es ist vorbei, es ist vorbei, bye-bye Zweitausend Stunden hab' ich gewartet Ich hab' sie alle gezählt und verflucht Ich hab' getrunken, geraucht und gebetet Hab dich flussauf- und flussabwärts gesucht Doch jetzt tut’s nicht mehr weh Jetzt tut’s nicht mehr weh Und alles bleibt stumm Und kein Sturm kommt auf wenn ich dich seh' Es ist vorbei, bye-bye Junimond Es ist vorbei, es ist vorbei, bye-bye /Rio Reiser/ *** Olin Tartusse tagasi jõudes nii uimane ja väsinud kui ei-teagi-millal-varem räsitud väljaelamata tunnetest ja reaktsioonidest kõigest sest summutatud aususest kõigist neist lämmatatud illusioonidest et mõtlesin oma voodisse tydinult peitu pugeda ag...

... casts a shadow over this land... To cut it short elu nagu filmis on saanud... argipäevaks normiks yha ja ikka ja jälle aga see ei ole see ei ole see ja yldse mitte kaudseltki võrreldav sellega, mis on see mis on see on see - kui akna taga vihiseb torkiv tuul sina aga surud oma nina tema abaluude vahele ja uimastud sellest soojusest ja ei tee veel silmi lahti vaatad otse sydamega see asendamatu soojus mida ei aima ei toretsev kahhelahi, lõke rannal ega päike ega ammugi mitte kellegi teise soojus * niiet milleks see tõmblemine neoonvalguslampide ja välgumihklite ümber ei leia ei leia * enough now love actually

Uks põrub kinni otse minu nina ees kinni aga ei rebi ennast sealt lahti lahti mine muidugi kasvõi läbi lillade maasikapõldude valgeil kaeltel kasvõi läbi zavoodi läppunud kila kasvõi hinge eemale röökides kasvõi yhte jalga liibates kasvõi sydant vaikima sundides sest see, mida tema tahab ei ole veel kyps SEE ÕUN ei valmi veel nii pea veel sada aastat tuleb hõbelõnga kedrata enne kui ( laulmise lõpetab musttuhat luike ) surun oma hambad roosast läbiimbunud kahkjasse viljalihasse ja janu saab lõpuks kustutatud * just siis, kui arvasin, et kõik need puitunud pahad ja krobelised koored mida olen närima pidanud on röövinud mu viimse õrnuse