Liblikatest

Uks põrub kinni
otse minu
nina ees

kinni


aga ei

rebi ennast sealt lahti
lahti

mine
muidugi
kasvõi läbi lillade maasikapõldude valgeil kaeltel
kasvõi läbi zavoodi läppunud kila
kasvõi hinge eemale röökides
kasvõi yhte jalga liibates

kasvõi sydant vaikima sundides
sest see, mida tema tahab

ei ole veel kyps
SEE ÕUN

ei valmi veel nii pea

veel sada aastat tuleb hõbelõnga kedrata
enne kui (laulmise lõpetab musttuhat luike)
surun oma hambad roosast läbiimbunud kahkjasse viljalihasse

ja janu
saab lõpuks
kustutatud

*
just siis, kui arvasin, et
kõik need puitunud pahad ja krobelised koored
mida olen närima pidanud

on röövinud mu viimse

õrnuse