.

August on tulemas Suvi venitab end kangekaelselt edasi läbi saju punaste pihlakate ja yle kypsenud vaarikate meil aiaäärsel tänaval ristiämblik trepi kohal võpatab minust vaid veidi vähem kui tema võrku ehmununa temaga tõtt vaatan arbuusikoored on vihma avatud aknalaual nõutud nende traditsioon hakkab taanduma millal oli viimati kiiskav juulikuu pärastlõuna kui arbuus toodi koju ja pandi keset köögilauda ja ma vahtisin teda nagu ilma ime * ta lõigati lahti ja ta oli valge sest päike ei olnud siis veel nii piitsutav (siis sai veel pilvedeta hakkama) ta ei olnud veel jõudnud - pisarad värvisid silmakaared arbuusikarva mälestuseks * praegu ei ole juulikuine pärastlõuna enam kiiskav aga nutta oskan endiselt nende väikeste asjade pärast mis on seal ja siis nii suured et varjavad silmapiiri ära

Lõke keset välja puude tagant virvendas veel teinegi aga seda teised ei märganud tantsukeeris ja naerune kilge kaarutas kokku tuule lõke taandus seda nähes alles jäid vaid söed sest lõplikult põlemisest vabaneda on raske ikka hoiame alles söed juhuks kui .. nyyd sai sooja vaid suurest lõkkest mille ymber olid kogunenud paljud ta tuli ja kutsus mind sealt ära Lähme otsime selle teise lõkke yles , ytles leidsime söed kurvad suitsusõrmed sasisid meie juukseid rääkisime sysi keeles ilma leegita ja olime vaikselt tänulikud et leegid teisi soojendasid ja meile rahu andsid *

kuupits rändmuusa teekand karge veri patu argus peokarp

väiksest seemnest aknalaual võrsuda võib visa puu suurest kuusest isa haual kaarega käib yle kuu tuvi hapra kodulinna sammaldunud taevalaelt ei saa ulatuda sinna kus on kinni taevanael /A. A./

Liina lätt minu ilu Oma teelt leidsin pesast välja kukkunud linnupoja ta oli nii rahulik (minusse on imbunud vist seegi stseen sellest filmist, kus ta poetab põse vastu maad et vaadata otsa surnud tiivulisele ma mäletan, et vihastasin natuke, et see stseen mõjus) ometi käis minust läbi vana tuttav piste ta oli nagu väike ime ja ta oli surnud paratamatu muutus peab uskuma et ilus ka ja õige kärbsed matsutasid selle õrna sulelapse kolbal, kustunud silmadel, tiivarootsudel ja enne, kui päike loojub, saavad praegused einestajad kehakinnituseks elukinnituseks surnu perele * myyrilt lugesin kirjet tähtis on vaid see lause siin selle peale libises sylest Woolfi romaan Woolf, kellel õnnestus sõnadega maalida midagi, mida lauseks nimetaks vaid paadunud realistid 10 meetrit edasi kostis minuni avatud autoaknast möödudes fraas uudistest: ...buss kukkus kuristikku... koduteel jäin seisma, kui viieteeristis kroonuaial lendas klaaspärleid läbi ehmunud autojuhtide ja kägardunud pleki kui 12 tundi var...

Ikka on olemas see myytiline keegi, keda oodata ooteaeg venib ja vajub viimaks hyybib nagu igatsuski ooteruumis on vähe ruumi parem on läbi akna õue astuda vaba õhku hingata anda rahu sellele myytilisele keegile, keda nii väga igatsen sellele, keda nii varmalt syydistan ja mõttes piinan selle eest, et teda ei ole selle eest, et ise olen nii rumal arvamaks, et inimese kohalolu on sama, mis kohalolemine * tantsukeerises on haarata kyll käsist jalust silmist aga mitte yhest õlast kuhu usaldada oma mõtteist tinarasket meelt keegi ei suuda pyhkida tuulena sisimat pakitsevat liivamaali yhe viipega nii nagu tema kes on yhe halli mere taga ja vaatab igatseva pilguga siiapoole tantsupõrandale, kus mul on nii kurb, et kõigile silmile käsile jalule vaatamata ei leidu yhtegi õlga aga Annushka on päevalilleõli juba ära ostnud kõik kulgeb omasoodu trammiliipreid mööda või neist yle ja ma kardan, et yhel ööl kui on väga vaja õlga aga pole usku kohalolemisse võtan trotsist igatsusele kättemaksuks vast...

Olen ammu oodanud aega, et minna et jõuda sinna kohale edasi edasi ja nyyd kui on aeg kokku koguda oma maise varanduse riismed olen jõuetu sest kui hakkan riiulitelt haarama esemeid kukub nende tagant mulle kaela kõik olnu, see tolmjas kaduvik mälestused ebamaisus kogu oma kirkas kurbduses hetked, millele ei jõua praegu hetke pyhendada paiskuvad yhekorraga oma osa nõudes raamatute, plaatide, piltide seest välja ja lihtsalt uhuvad minust yle nagu see laine saare põhjapoolses lahes mis surus hinge kinni samal ajal kui tema - keelatud kosilane vaatas kaldalt ja peitis oimukohtade alla selle pildi minust hästi sygavale nii et see oleks saladus ka meie endi ees ja kui vaarun kaldale olen oimetu kargusest hoolimise hellusest tahtmise kalkusest ei vaata talle otsa minu silmasygavus ei ole liivi pruut, keda saarlane röövida võiks ei lase ja laine ei kyyni enam hinge matma rinnakorvi peenet pitsi pitsitama * kuni annan talle ise kuldse noa * istun oma elu laoruumis ja tihun nutta mittu tihu sel...