.

praegu oleks vist vaja, et keegi võtaks käe kõrvale ja juhataks sest otsuseid tehes ja kotte pakkides on yhtviisi yksik viisin kõik oma vanad hilbud ja kossid musta koti sees värava äärde ootama võimalik, et neid ei võta isegi prygiauto enam mitte kass kraamis minu kraamimise käigus kuskilt välja veel viimse palderjani paki, mille olin kunagi tema eest kunagi konku sygavustesse peitnud ta aimab vist, et midagi on teoksil, on sama viril ja rabe kui mina ei saa kõnelda, ei saa vaikida ja meid ei oota vist kyll keegi, kui me ise enam ei oota *

rootsis kui olin hull valus õige hea ja vale yhekorraga

jube on lugeda ridu, mille on vestnud asjatundja kasutades radioaktiivseid materjale kirjutistevaibal on nii palju plekke ja kuna kogu kangas on auklik ei saagi aru, kuhu kõige enam paika vaja et see tuul nii jubedalt ei tõmbaks et see värvide ja mustrite virr-varr nii rääsunult pruun ei tunduks keegi võiks vahelduseks kirjutada midagi provokatiivset uudset - helget!

ta kiirustas rahulikult mööda kaardtreppi yles, ikka kaks astet korraga kui ta meist oma väärikal tõttel mööda tuhises, jõudsin tähele panna vaid ta õlajoont ja juustesse seotud kaelarätti hiljem kui ta loengut pidas, vahtisin ainiti, kui ilus ta oli ja kui vähe ta seda ise mainis * mulle tuli meelde suvi kristiansandis kus tekkis kummaline teelaudkond mina, neiu moskvast, neiu peterburist me jagasime koduigatsust ja saime kõik muudki igatsused räägitud - norra-vene segakeeles igal pärastlõunal lõikas katja sidruni kymneks viiluks, vajutas yhe kodust kaasa võetud kahekymnest aljonka s'okolaadist parajateks tykikesteks, kurnas tee ja oli muinasjutuline oma pika tumeda patsi ja läikivate silmadega kui ta rääkis kodust, tekkisid põskedele punased laigud ja hääl hakkas värisema aga ta oli väärikas kui ta kirjeldas oma talvist elu moskvas klaveritundide, prantsuse keele ja klassikalise tantsuga tõmbasin suurest ahhetamisest tee alati kurku - niiet nad on ikkagi alles printsessid! marga...

Sibulad tukkusid tuules kui päike paitas neid suurjärve ja kylamaatee vahel läbi avatud uste kuldsed sibulad kuldsed hambad välguvad kui lehvitatakse möödujatele naeratus on õrn ja magus ja aus nagu suhkur mis sulab su huulte all kui ryypad ahjus pruunistatud aiamarjade tõmmist ( see puhastab hästi - pärast pead mitu kordi vetsus käima ) aga yleni musta ei kanna enam keegi vahel juhtub koguni, et evangeeliumilugejat jumalateenistuseks pole kusagilt võtta ja palvehelmed on sageli hoopis kummuti taskus siiski on ikka veel nii palju pinke akna all uulitsa ääres kyll on visad need inimesed * ja tee peal õunaaiast saadud ubin ei olnudki liivi puust tema puud selles aias olid auväärsel kohal juurdunud aga nyyd oli seal ka palju teisi puid see õun olnud hoopis mikiveri puust maitses hästi yhtviisi nii ussile kui minule