minemise misery ja jäämise jää

ma olin seal
soe, valge ja rõõmus
kui äkki ei olnud kyll ilmailust ja tasasest olemisest
hakkas vastik
tahtsin ära ära ära
kui jään, muutub põletav leek tardunud jääks

tormasin
trepist alla rõdult alla
ukselt õue
ööõhk selgitas kopse ja setitas meelt
olin ära, oma tahtmise saanu

ja hakkas kurb
sest muutunud ei olnud midagi
mina olin ikka veel kaasas, oma enda kõri kinni soonimas

nii tahtsingi tagasi - sinna

aga lyhtrid olid vahapiiskadeks valgunud
muusika hingetult põrmu langenud
siidkingad kaunid kumerad
verele hõõrunud

ma olin oma valiku teinud