.

ma uurisin oma hambaid ja otsustasin, et kui see yks sealt alumisest reast ära võtta lahenevad kõik mu mured tema eemaldamine oli imelihtne ma nägin ju hästi, et ta juur oli juba lõtv ja tema olek ebakindel haarasin temast otsustavalt mõlema käega ja tõmbasin bah! aga siis avastasin, et ei läinud midagi nii eriti palju paremaks et kõik ei olnud ikkagi selle hamba syy ja viga et... ta võib seal samahästi ka olla sellest ei muutu midagi panin ta siis ilusti oma kohale tagasi surusin natuke kindlustavalt nagu muljutakse mulda kinni värskelt istutatud taim nagu pigistatakse õlast last enne kui ta astub lavale et laulda saja inimese ees esimest korda ja sellest kogemusest määrata oma enese väärtus kogemata enda teadmata kogu ylejäänud tulevaseks eluks

neli päeva olen hinges juba olnud teispool läänemerd idamerd märkangi, et ei otsi enam midagi uut siit tahan vaid Embachi äärsesse parajalt suurde linna nii oli tänane nöök-löök, et lend hamburg-tallinn tyhistati väga kurvastav syda tegi paar kiiret lööki väljaspool rööpaid ja voolusängi enne kui kirja edasi lugesin ja avastasin, et asenduslend on ikkagi ka ja et koju ma idee poolest jöuan, samal päeval isegi kuid juba see, et midagi üldse veel mu öndsat kodukotuse kihelust kriipima tuli, oli piisav, et hingerahu ypris pahupidi loksutada mis omakorda viitas minu hingerahu kui sellise olematusele ehk 6hk6rnusele ehk mis tekitas omakorda uusi murelikke m6lgutusi nii istusin ypris mossilt alsteri kaldal ja vahtisin partidega t6tt kaua aega siis vötsin ennast kokku ja lohistasin end kirjandusmaja suunas, kus mul ju eelviimane praktikumi päev olema pidi * luigelahe sillal tulevad mulle vastu kaks tytarlast niigi uitvel olles uitasin m6tteis edasi ja kohtusin järgmise m6ttekäiguga: "Ohh...

kahele kandlele aga tegelikult viiel viiulil hoopis

terve öö sumpasin emajõe kaldail otsisin ta uppunud parve vesikasvudest haaratud hirmkahvatut ihu hingesthyljatud kehavaret mille huuled ikka veel õhevil otsisin ja ahastasin, et olin tal minna lasknud uhkusest ärkasin kyll seekord veel aga ikka oli ta jõel ja enam ei jooksnud ma kaldale talle viipama andsin talle nõutud vabaduse ise kaldale ronida aga tema aga tema ootas kaldal viipajat et julgeda vabaduse kiuste viipele järgneda * nii me triivime teineteisest ikka uhkelt mööda sest meie parved on yhtmoodi vabad yhildamatud * aga lahkudes jättis ta mu lävele pihlaka ja tuli meelde, et peale kõiki triivimisi olime äsja esimest korda teineteise silmisse naeratanud

kevadp2ike on meie tuppa toonud sipelgakoloonia nad on toredad kuidas nad seal sagivad ja oma radadel asjatavad neid vahtima j22des unustan, et ei ole hea nende teedelt tolmuimejaga l2bi vuhiseda ega kondenspiima purki 66seks lahtisena lauale j2tta pool kolooniat uppuski suhkruvenisesse kaks p22sesid veel viimsel hetkel t2nu p22stelusikale sugesid oma tundlaid ja jalgu laua p2ikselaigus kymme minutit puhtamaks nagu jumal vaatan pealt, sean olusid endalegi teadmata hiljem teo yle ahastades ja endast v2iksematelt andestust paludes kui nende elutuid kehasid kraanivette loputan

jõe vool oli sel ööl liiga kiire et haarata liiga tugev et uskuda pääsemisse liiga kindel, et vastu panna oleks võimalik olnud saatus tegi irve või võibolla vaid vaikiva, paratamatusele vihjava kurbsygava naeratuse saatel otsustava viipe meie elude haprus, nende lõpu võimalik absurdsus kuid paratamatult paratamatus tuletas end lähedalt mööda vihisedes halastamatult meelde ja kylvas mu hinge uue elukire * vool on praegu nii tugev et kannab kätel * ma tantsisin ja hakkan yhe kindlamalt aimama, mida see tegelikult tähendab