ehi nukku sure nukku tõuse nukku

yks nylitud rebane
klaaskurva kulmu
ja riisutud rootsuga

jookseb mulle ingudes järele
kuitahes ma oma ratsut ka ei piitsutaks
pysib ta kabuhirm mu kannul

ta luusib sydamesoppides
mu mäluvälul
hingeheidikus

niutsub ja on nii lohutamatu
et nõrken võimetusse
teda vaigistada