.

salaaias kasvavad nallernaadid vibuväädid tallerdaaliad kesvakaaped vesiveermed varjuviljad ydini myrgised õrnalt kaunid ingli trompetid nad kõik ootavad oma etteastet elu supis sooloroas sa tead täpselt milleks mida vaja läheb vali silmad sulgemata syda salavalla julge loobuda liigsest vürtsist hoidu mageduse kindlusest kuidas muidu valgustad seda ajaloouttu mähitud teed mille tõeline nimi hoia enda tunda suudlen nyydsest vaid seda, kes ulatab oma ikka veel ootusõhevil ja pelutamata huuled kolmeteistkymnendamat korda sydiseen säriseb samblas mis tal sest tarmutapist valgust varjavast eksihirmu õblust õiest

"...selleks ajaks oli olukord muutunud juba ypris väljakannatamatuks. tundsin ise ka, et olen paranoiline. iga politseisireen pani võpatama, kui mitte nurga taha jooksma. ykskord jäin rongis piletikontrolörile vahele. sa tead ju kyll - selles linnas on mingi needus - kunagi ei näe sa kedagi kontrollimas, aga nii kui yks kord pileti ostmata jätad, jääd kohe vahele. nii ka tol korral - kell oli neli hommikul, olin väsinud, taskus teadmata ajaks viimased neli eurot ja kodu teises linna otsas. jäin pärast esimest peatust kohe vahele. kõige hullem ei olnud aga see neljakymneeurone trahv, vaid mõte sellest, et kui nad vähegi mu dokumente träkkima hakkaks, võidaks mind kohe riigist igavesti välja saata. või mis riigist - euroopa, hyvasti igavesti! mul oli vaja paberit. peaaegu kõik mu sõbrad on sel samal põhjusel abielus - et endale või kellelegi teisele elamisluba saada. leidsin lõpuks yhe tydruku, kes oli nõus mind aitama. aga päev enne hakkas ta kõhklema, mingit kahtlast juttu ajama, ...

ma ei tea kust ja kuidas aga kuskilt tekkis jalge alla kandepind sisesäsi annab nyyd tugevalt tunda ta hoiab ega lase välistele väsitajatele kaasa tunda aitab oma ära tunda teiste seast hoiab tunnet tuhmumast * aga miks ei saa ma siin embachi sooauruses vines jälle ja ikka und ?

oaashoovide hoidjad majad teeaur tantsib lehtedega silmitsisuunda sajab selget kulda mu kevadine mangomyyja on vahepeal leidnud armastuse kannab teda nyyd alati sydame ligi rinnataskust haarab ta sumedap6sise neiu pildi suudleb seda hardalt pyhib hoolega huulte hinguse et pilt ka kestaks kauem mul on tema pärast nii hää meel aga taamal on muu turumelu imehulgad ilusaid tavalisi inimesi on jäätisemyyja kollase kioskiauto ymber tunglemas - just sealt saab sooja ja jälle lehed mu teetassis keerdkividest verandal oravad ajavad meie ymber omi asju yks hiir on puu alla maha pudenenud täna öösel jäi ta hingetuks

olin hull ja hoolimatu (mitte julge) leidsin maasika raba servalt sookailuliselt kumava vereva ja värske avastasin iseend keset k6rbe kus elu on sygaval peidus ma lasin tuulel end kanda * pyha surma vineline kargete seinte ja soojade akendega maja oli salamisi vakka hoidis hinge kinni ja summutas mu samme elekter kadus ja vesi korises torudes väljas hakkas myrama torm v6i jäi kramplikult vakka ei olnud enam vahet meie olime endasse peitu pugenud ma viskasin täringutel 3 ja 4 7 parim kombinatsioon tema 6nnearv see hea enne jääb mälestuseks minust ni ñ a blanca teeb mulle silma ja pöördub minekule niisiis tänan et tuletasid mulle meelde mis on et on kirg

lustgarten alexander tacheles rosenthaler platz treptower park linie linie gerade linie dreams revisited dreams rebroke aga ma magasin 13 tundi järjest ja lendasin unes esimest korda yle 7 aasta

hyppan kylma vette kuigi mitte pea ees mitte iial pea ees pea on kuskil taamal ees tormab alati ikka syda niisiis hyppan kylma vette see lööb hinge kinni muidugi nagu toonagi ah et kuidas ma julgen julgen tema pärast kyll ta mu välja tõmbab nagu tookord kui sumasin kylma vette esimest korda teda välja tirima

minu pihlakas punastab ta on oma habrasnõtkes teismeeas selles potis ta mu akna alla toodi tema esimene elusygis ajutises pesas kuna lehekuul toetus ta vastu seina, kasvasid lehed toe suruvast mugavusest kängu just need rulllehed pudenevad nyyd kohe kohe esimeses pisutki veenvas põhjatuules mis puhub lõuna poole uned on puised seekord ei ole taevaronivat tyve vaid on okstest puur läbinäriminegi ei aita *

ma olin su tegelikult juba unustanud, annika * mu telefonis on nii palju kurbi numbreid sõpru, keda selle sildi alt enam ei leia sõpru, keda kunagi enam kuskilt kätte ei saa inimesi, kes libisevad läbi sõrmede ajaliiva loomulik lihv olles teadlik oma kaduvusest yyrikesest antud ajast enne kurgimullaks muutumist ei saa yhtki hetke justkui niisama käest lasta nii hyyvin hinge temagi kes igavesti kauge sest ma ei raatsi lasta yhelgi helbel lihtsalt põrmu variseda nii paljut annab nõiduda aga sydaööl muutub iga tõld alati ikka kõrvitsaks ja mina jooksen jälle läbi lume paljajalu prints jääb hetkeks nõutult uitvele ent printsiks endiseks