sulalumm

ma olin su tegelikult juba unustanud, annika

*

mu telefonis on nii palju kurbi numbreid
sõpru, keda selle sildi alt enam ei leia
sõpru, keda kunagi enam kuskilt kätte ei saa
inimesi, kes libisevad läbi sõrmede

ajaliiva loomulik lihv

olles teadlik oma kaduvusest
yyrikesest antud ajast
enne kurgimullaks muutumist

ei saa yhtki hetke
justkui niisama
käest lasta

nii hyyvin hinge temagi
kes igavesti kauge
sest ma ei raatsi
lasta yhelgi helbel

lihtsalt põrmu variseda

nii paljut annab nõiduda
aga sydaööl muutub iga tõld
alati ikka kõrvitsaks

ja mina jooksen jälle läbi lume
paljajalu

prints jääb hetkeks nõutult uitvele
ent printsiks endiseks