.

Istun akna all ja tõlgin. tekst räägib väärkoheldud laste teraapiavõimalustest. vahepeal vahin silma ja mõtte puhkamiseks niisama aknast välja. kaksikõed on omale toreda koerakutsika saanud - lippavad kolmekesi hoovis ringi. keskendun jälle töösse. järgmine kord välja vaadates näen, et kaksikute juurde õue on ilmunud ka nende isa. tal on käes koerarihm ja ta peksab sellega oma tytart väike keha kisub krampi, pyyab end varjata õde haarab kõrval mõlema käega oma mytsist kui isa on lavalt lahkunud ja pekstud tydruk ulgudes tuppa kadunud, jookseb õde ratta juurde ja hakkab õues tiirutama teeb seda katkematult kymme minutit tulevad meie hoovi peale kaklema ja minna pole kuhugi ja meie kass põgenes

ma olin seal soe, valge ja rõõmus kui äkki ei olnud kyll ilmailust ja tasasest olemisest hakkas vastik tahtsin ära ära ära kui jään, muutub põletav leek tardunud jääks tormasin trepist alla rõdult alla ukselt õue ööõhk selgitas kopse ja setitas meelt olin ära, oma tahtmise saanu ja hakkas kurb sest muutunud ei olnud midagi mina olin ikka veel kaasas, oma enda kõri kinni soonimas nii tahtsingi tagasi - sinna aga lyhtrid olid vahapiiskadeks valgunud muusika hingetult põrmu langenud siidkingad kaunid kumerad verele hõõrunud ma olin oma valiku teinud

õunte lõhnatundlad tungivad punapõsiselt tubadesse ja ruugesilmsed mõtted torkavad noolega kuhugi sisemusse kust ei ole mõtet otsida tarmu ega tarkust seal on pimedad minevikuihad ja tõmblused kujutud kõhklused ja tumedad mõminad mis ei võrsu pyhast maast kõigepealt tundis selle synge ähvarduse õhust ära kass, kes ei vaata mulle täna silma kes ei taha täna hommikul meiega hommikukoort ryybata see kass, kes ilmus meie kööki koos kodusoojuse ja loomistahtega sest tema pageb määrdunud haarde ja liisunud mõtete eest kassid on nõiad ja hinge äratushelinad

karge tuul pressib end aknapragudest sisse, paitab hellalt yle liilia ja kaktuse võrdselt, eelistamata lehti okastele või teistpidi eristamata liuglen suvest sygisesse eelistamata kuid eristades karges õhus on kõige parem siis hakkab minu sees hingama siis näen puid ja lehti ja kassi, kes muidu nii kauge ja väärtusi, mis enam ei kehti, siis oskan olla rahus ja rauge ja andeks anda ilmale ja endale kõige selle eest kes olen või mitte just nii leiab tee mu juurde kõik, mida kutsun sest sõnum on viimaks selge vaba ängi pakitsevast palavikust *