.

  akna taga tuhiseb tervitus saaremaalt, kus praamid täna enam ei käi. jagan läänetuulega oma ammust tunnet, nagu oleks rootsi keel mõne sajandiga teinud kõrge sammu kuhugi ära, ent sellest pudises miskit maha orgudesse, fjordide ja merekallastele, kus neid kaugeid kajasid hoiti mälestuseks ja mäletamiseks. korjasime üles plika ja kuti, moori ja vaari. isegi tinningud jõudsid minuni. on see ime või paratamatus, et mina, kelle pere legendid on võrsunud nii Kotlandist kui Rootsiverest, satun hiilima rahvaluule arhiivi, avama rahvameditsiini kartoteegi, lappama kihelkonna kihelkonnani, et siis vaadata tõtt selle vananorra õhukepõsega (þunnvangi). saaremaal olla mu kaugetel kaimudel tinningud sügelenud, kui ilm pööras, just niisamuti nagu ka norra fjordisoontes viikingivõsudel. nii siin kui seal jooksid lapsed pärast tormi kaldalt põisadru otsima, et juba ammu enne mullikile leiutamist plõksida. keelekäbi ajus kõditab, kui vana tuttav äkki värvi vahetab. tänase päeva kingitus selle ees...

/mustand salvestatud 24. jaanuaril 2009, ylekõpitsetud novembris 2025. miski pole väga muutunud ses vallas...:/ sõõrmeis valutab su lõhn torman sulle järele yle tarade tornide lukkude olen tõrges kuulama su hoiatussireeni ei ma hooli ei ma lase end juhtida eemale ei ma kuule ka mu enda sisemist nuukset ei ei see pole see

eile nägin oma meest pilgust piisas, et ta ära tunda uurisin jooni ja varje ta näos mõistes, et olin neid ikka otsinud ja leidnud puudu oli alati olnud vaid tervik aga nyyd äkki seisis ta mu ees "traagiliselt hukkunud 1994., 20-aastaselt" seisis pildi all

olgu pyha paul või pyha georg või pyha tõnu igal pool ja igal puhul sattusin selles linnas seiskunud ja kylmunud kellasihverplaatide peale kord Fischmarkti kohal õhus rippuvate raamaturiiulite vahel lõhelõunatades hyybis kellatakt suisa mu silma all nagu hoiatus memento m ka komistasin yha korduva reklaamlause peale mistahes suvalisel plangul mis kui mantra meelitas Glockenspiel see sõna vaid, ei muud. mustal suubuval taustal siin on ajatu olla olin kirjades jõudnud sõnuda nii kordasin täna moosekantide linnast lendudes mantrat et mu seier siiski veel ei seiskuks sest nii palju on veel jõuda olgu aeg teile hea

ikkagi on vähe mõistmist nagu mõistus mõista annab vahin tuhmilt ilma imet aru ei saa tuhastki

seisan selle sama syviku veerel teadmatusest hoovab magusat värskust selja taga ootab kindel pind mind et ma pöörduks tagasi sööstaks kandvasse kindlusesse millesse salamisi olen algusest peale uuristanud võimalusi ja tagauksi ta haistab mu vajuvat pinda hirmu ilma jääda maha jääda ära jääda alles jääda igavesti sellesse tuima orva tuikama tulega pooleks kui ometi oleks miski mis jääks sydamesyvikus

hetkede kaupa käib õnn väikeste sammude haaval kerib elu pöördeid maha miski pole tõsine kui hoida kõrbekaugusest targuvahet

nyyd kui kõik hoolega varjatud asitõendid sinu silme ette paljaks on kistud et saaksid neid uurida leeklambi hävitava vihaga ei ole enam jäänud kiirtki lootust mõista sest faktid ei huvitu ei halasta ei hooli tõest tõendite vale jääb varjatuks valusalt jäise järjepidevusega

linnas kus 8 fantastilist naist on sunnitud jagama yht äärepealt veel toredapoolset meest on selgemini kui varem tunda vahe kahe vastandi vahel * arensburgi viimasel ööl tänavakivide vahelt haaratud õun lõhnab mul ikka veel jakitaskus ainult seepärast kannan seda jakki dorpati leitsakus selles lõhnas on elutuum see ajab mind nutma

too too to tell how beautiful to be

/pilt K.Kankainen/

tähendusi täheldan täna kui kasin kokku oma esemelised tõendid tilbendid tõlgendid jakobi südaroheluse peost näppan kaasa veel yhe pärli oma tartuurgude keesse kuressaare pargi ääres pistis yks mammi majale tule otsa päisel päeval olin siis vast aastat 5 vana ja viibisin hetkel sel lasteaias aga mäletan kuis ta seal istus kaunis täpselt oli oma vara maja ette kokku kuhjanud selle pitskardinaga (kummaliselt valge, vist tsaariaegne) hiigelpambuks mässinud kõkutas hunniku otsas ja vaatas nilpsavaid leeke ahjaa vaevalt seegi juhus oli, et ta tikku tõmbas just sel tunnil, kui kõik naabrid tööl ära olid mu venna sõber, kes oli venemaalt kaasa kaasa toonud ja õigeusu preestriks saamas jäi kogu maisest krabust tänu sytenöör-vanaprouale lahti yhe päise päevaga ma arvan, et tal oli edaspidi kergem minna edasi ja risti-rästi läbi tihnikute kõrvetava päikese hoovihmade lauspadude ja yle kõikide spiraalsete vikerkaarte ehk on see olulisem kui vanad armastuskirjad symboolselt mossis pildid kõik nee...

eriti just ajal kui puhkevad muudki pungad puhkeb nimega igatsus igal aastal uuesti või igal aastal uus aga alati nimega igatsus kajaga kahjatsus tõelistest inimestest tulnud ja jäänud petlik peegeldus mõraservad kriibivad magusaid haavu millesse valada kurbuse soola tuulates tõe teri tuhmub olnutolmus silmnäo teravus

võõraste sulgedega ehib end neid kylge riputet kunagise romantika kajalised kulinad läbi ajavoo sulnisläbitunglateks tempereeritud pyydmata jäänud unistus tikitud ylbelt tema dekolteele parfyymi piserdatud kehutav kõikvõimalikkus illusioon ilutseb ta laubal ripsmete ruskes säras tolmab yks ammu murtud syda pihuks ja põrmuks variseb pettumus jääb vaid lumm sest uhkest võõrast nii tuttavast, nii omast et selge pilk tuvastaks pettuse hetkega aga mida peab tegema jõuetu olevikuga poiss kellesse mineviku rööke ruskeks rähmunud kumin on juba auke uurimas

kitsaks jääb turvaline puur ahtaks aegunud unelmad 99889988 tallub tähelepanu nõudev irvikkass klaviatuuril nagu tookord, kui Santa Muerte altaril täringuid visati tema viskas minu ja mina tema õnnenumbri yle õla minema et oleks jälle kerge minna edasi ilma teise õnneta pean yha enam pingutama et meelde tuleks aga soov teha õigesti on igihaljaks kiilumas

mida ytlevad puud kui kord kogemata nõjatud neile, keda ammu enam tähele ei pane neile, kellelt kord said varju kindlat teadmist, et kõik saab korda mida ytlevad nad nyyd kui neilt kysida selle väikese poisi kohta kellel' pole iial antud saada suureks võimsaks puuks ilma rahuta juurteta haljuseta peab ta otsima seda kes kord leidis tuge ja varju neilt, kes ei ytle kunagi midagi röökides - nii, et tema kuulda oskaks nii oleksidki nad tema jaoks yha vaiki niigi palju siis tõelist täiust selle räsitud hinge ymber

päevapäike puhub halastamatu hoolega elule iga viimse kui tolmukera kummutiorvis kisub teravale kõik puukillud kaltsuvaiba laineist meelitab välja iga kurru mu näol nii need naerused ajakurrud kui kõik suudlemata muremõrad ta ei lase ainsatki tera salapära ei piiskagi pilkast pimedussära pitsitama jääda mu võrgutusohvri tundmeis peletab sulnudu seletab lummulma jään ootama öö vaikvalgust kuumleiget kuuleevendust tõelisemat kergust kergemat tõde mida ikka edasi kanda

ka sel aastal olen parem olen targem paindlikum painduvam hoolivam noolivam sulnim ja kaunim uni ka enam on kui lihtsalt paindepilt ei tõrges ei kange ole mu samm liikmeis kenam sitkem tunne melanhool minus on raugemas unne

ainult sa ise ainult sa ise elad oma loodusloos uhkes yksinduses auasi on seda ilma kanda välja kõigest halvast yle kõigest leigest kõrvetada seda ylimtalutavas kylmetada teraskarastavas et ehk nii saada vastus enda ainuoma igivastamatule tuumkysimusele